Usume saatusesse!
Elasin isaga kahekesi, sest ema oli surnud ja isa tundis, et peaks minu elu kontrollima. Mitte sellepärast, et ta mulle halba tahaks, vaid, sest mul ju kedagi teist ei olnud. Seega isa unistus oli, et minust saaks arst. Eks see ajapikku muutus ka minu unistuseks. Minu elu koosneski sellest, et õppisin, õppisin ja eks ma aitasin ka isa kodus.
Sõpru mul polnud ja poisse kartsin. Päris ausalt, sest mul lihtsalt polnud nendega kokkupuuteid, kuigi enda arvates olen kena välimusega aga kui ikka selliseid sõbrannasid pole, kellega aeg- ajalt väljas käia, siis ega kedagi ei leia ja ega mu isa poleks arvatavasti nõuski olnud. Ma olin ju ikka pesamuna, kes pidi unistusti ellu viima. Ja keskkool saigi läbi ja kuna ma olin piisavalt tark ja pingutasin tohutult, siis ka arsti sisse sain. Kujutage ette minu isa rõõmu, pisarad lausa voolasid. Mitte, et ma ise poleks rahul olnud, olin, ja väga. Aga lihtsalt, mul polnud sõpru. Võib ju mõelda, et vahet polegi jne, aga samas ikka on küll.
Ja siis ühel päeval mu isa ütles, et tema mingi sõbra tütar tuleb nädalaks Eestisse, et muidu on Usas koolis ja vajaks elamist. See mees elas ise ka Usas ja palus, et ehk isa saaks tüdruku meie võtta veidikeseks. Eks mu isa oli sellega nõus, sest ta tunneb, et abivajajaid peab aitama. Me ei olnud ise seda tüdrukut iialgi näinud ja samas see tundus imelik, et ta tuleb. Ja tegelikult ta tundus vägagi normaalne. Tal oli vaja mingeid dokumente ajada, et Usas edasi õppida ja siis enamik ajast ikka oli vaba ja meie pool siis.
Me niisama ajasime juttu ja kuna ilmad vägagi ilusad, mida ei saa alati Eesti suve kohta öelda, siis me veetsime palju aega rannas. Ühel päeval ta küsis, et kas sul pole oma poissi ja kui vastasin, et ma pole isegi kedagi suudelnud, siis ta vägagi imestas. Tüdruk ütles, et tegelikult tulid tema Usa sõbrad ka Eestisse hilisema lennuga. Tuli välja, et neil on kellegi tuttava tuttav siin, aga tüdrukul olid juba asjad ajatud, et meie poole tuleb elama ja ega temagi vanemad vist ei tea üldse, et tal poiss on. Ega ma kõigest ausalt aru ei saanud.
No ja neil pidi mingi pidu toimuma ja tüdruk kutsus, et lähme mõlemad. Eks ma loomulikult alguses olin vägagi vastu ,et me peaks öösel salaja välja hiilima, sest mu isa ei lubaks mind iialgi kuhugi kellegi poole, keda ma ise ei tunne. Aga ütleme ausalt, ma olen noor ja kõik me millalgi soovime end lõdvemaks lasta. Ja ta lubas, et ei jäta mind hetkekski üksi, aga no seda lubadust ma väga ei uskunud, sest tal ju ikka poiss seal.
Nii me hiilisimegi välja ja mulle vahepeal tundus, et me oleks nagu mingi noortefilmis. Ja peol me lihtsalt olime, mulle pakuti juua, aga sõbranna võttis peale seda kui pakkuja ära läks enamik joogist endale, sest ta teadis, et ma ära ei julge öelda, aga ma oleks ikka tõsiselt purju jäänud.
Mingil hetkel leidsime ta poisi ja tema sõbra Markuse. Ütleme ausalt, ma sulasin. Markus oli lihtsalt ülikena. Ja ka väga viisakas peaks ütlema, eks seal peol enamik ikka olid purjus. Varsti sõbranna ütles, et kas ta korraks võiks ära käia oma poisiga. Eks ma loomulikult kartsin, sest ma ei olnud iialgi niimoodi kellegagi kahekesi olnud, aga samas mulle tõesti tundus, et ma saan teda usaldada. Ja jäimegi kahekesi ja jutustasime ja isegi käisime rannas paljajalu jalutamas.
Ja siis ta küsis, et kas ta mind suudelda võiks. Võite arvata, kuidas ma kartsin, sest ma ei olnud iialgi seda teinud.. Aga see ei olnud jube, kohe üldse. Külmavärinad käisid läbi keha ja ma nii tahtsin sellesse hetke igaveseks jääda.
Aga siis ma kuulsin oma nime ja nägin, et sõbranna kutsus mind. Ütles, et peaksime koju minema, et ikka pimedas koju jõuda. Nii me läksimegi. Markus ei küsinud mu numbrit, vaid lihtsalt oli vait. Ma mõtlesin, kas ma tõesti nii halvasti suudlesin või mis juhtus.
Jõudsime koju ja läksime magama. Ja tegelikult see oligi viimane õhtu, kui tüdruk meie pool pidi olema, et siis Usasse tagasi. Ja me üldse ei rääkinud peost, mis tundus mulle imelik, aga samas mis seal ikka.
Kui lennujaama jõudsime, siis ma võtsin julguse kokku ja küsisin, kas ta saaks mulle Markuse numbri hankida, et ma olen totaalselt armunud. Nii kena poiss, erakordselt viisakas ja kuna ta ikka ülikoolis käis, siis pidid tal mingid tulevikuplaanidki olema. Kuigi oma tulevikust ta rääkida eelmisel õhtul üldse ei soovinud. Sõbranna ütles, et see poiss õpib ka Usas ja elab seal juba 7 aastat!
Mul tuli nutt kurku, aga ma ei tahtund seda talle näidata ja ütlesin, et no mis seal ikka. Ta sai aru, et ma olin murdumas ja just see kodus juhtuski. Ma lihtsalt nutsin nädal järjest. Isale ma ütlesin, et mul on silmapõletik, et mu silmad punased ja uskuge või mitte, aga tema seda uskus ja saatis mind isegi arsti juurde. Sinna ma loomulikult ei läinud, mida isa ei tea.
Saabus september, läksin kooli ja algas järjekordne õppimine. Ma sain endale paar sõbrannat, aga arstiteaduskonnas on ikka tõeline tamp peal ja peol me ei käinud, vahepeal oli niisama istumised tüdrukute juures.
Möödus mitu aastat. Elu kulges täpselt samamoodi, rahulikult ja eks ma olin ise ka rahul. Poistega kokkupuuteid tuli ikka juurde, aga samas mitte kordagi ühtegi suudlust ja selliseid asju. Ja siis sellel saatuslikul päeval nagu reede ja 13 mu isa ütles, et see tüdruk tuleb jälle Eestisse ja meie poole. Ausalt ma ei taibanud, et miks, kui tal mingid tuttavad ees olid, ja ta ei võtnud ka minuga kordagi ühendust.
Mina pidin lennujaama vastu minema ja te ei kujuta ettegi, mida ma seal nägin. MARKUST! Ma olen kindel, et ma jõllitasin teda nagu tõeline tola, aga ta jooksis minu juurde ja suudles mind. Ja ütles, et ta ei tahtnud minuga enne suhelda, sest tal oli diagnoositud mingi väga hull haigus ja paranemisse ei usutud. Seega ta ei tahtnud öelda, et sureb.
Aga mingi ime oli juhtunud ja ta sai terveks ja ütles, et tuleb Eestisse elama. Ja palus mind seal lennuaamas kõigi ees omale naiseks.
Ma lihtsalt ei uskunud oma silmi. Ma ütlesin jah ning kõik, kes ligiduses olid plaksutasid meile. Seda tunnet, mis mind valdas lihtsalt ei saa sõnades edasi anda. Markus ütles, et tal on ülikool juba läbi ning töökoht isegi Eestis olemas.
Seega siis tuli üle elada see kõige raskem, isale öelda. Selle Usa tüdruku isa oli minu isale juba helistanud ja kõigest rääkinud. Mul oli seega kergem, aga ega isa sellepärast kõigega ikka rahul polnud. Aga samas üllatavat. Eks ma olin ka juba 22 aastane, erakordselt korralik ja õppisin arstiteaduskonnas. Ning ärme unustame, et minu nö kihlatu oli tõeliselt kindlustatud ning heast perekonnast. Minu jaoks see loomulikult tähtsust ei omandanud, aga isale heaks ettekäändeks toomiseks super.
Uskuge või mitte, aga aasta pärast me abiellusime. Koolis pean ma veel siiani käima. Õpin kirurgiks, aga oleme juba 3 aastat õnnelikus abielus ja elame unistuste elu. Isa leppis ja ma püüan teda igal vabal hetkel külastada ja teda meile kutsuda külla, sest tema jääb minu elus üheks parimaks inimeseks ja ma olen õnnelik, et mind kasvatati nii nagu tema tegi.
Naised, uskuge, te saate millagi õnne, mida väärite!
Teie Mann
____________________
Kirjapilt muutmata
Palju õnne meie suvejutukonkursi esimesele võitjale! Loosi tahtel osutus võitjaks Mann! Võitjaga võtame ühendust!
August toob kaasa pimedamad suveööd. Möödas on kaks mõnusat suvekuud ning kindlasti juhtus sel ajal miskit, mida tahad endast välja öelda, teistega jagada. Pane kirja huvitav, kirglik või lihtsalt naljaks lugu teemal SUME SUVEÖÖ ja saada meile. Järgneva kolme nädala jooksul loosime igal nädalal kõigi jutu saatnute vahel välja Maybelline´i meigikomplekti.
Suvejutu-konkursist loe lähemalt SIIT.
