Uus elu tuleb, kas oled valmis?
Oma intensiivsuse poolest võib seda võrrelda teismeliseeaga. Kahjuks on see vältimatu, sest on seotud terve hulga asjaoludega, milliseid on võimatu ignoreerida.
Olukord nr. 1
Kui naisel on lapsed, siis 40 aastat on see aeg, kus nad on juba suureks sirgunud ega vaja enam kaitset. Just selleks, et seda asjaolu vältida, sünnitavad naised sageli (alateadlikult) hilja. Kuid kui hilja ka lapsed ei sünniks, saabub siiski aeg, kus nad erilist kaitset enam ei vaja. Kui mitte 40, siis 43 (46, 48) hakkab laps ikkagi emast eemalduma. Paljud naised identifitseerivad end täielikult ema rolliga ning kui kaotavad selle, kaotavad ka iseenda.
Naised, kes pole enne 40-ndat eluaastat sünnitanud, annavad endale aru, et see probleem kaotab aasta aastalt nende jaoks aktuaalsust: „Ma pole kunagi ema olnud, ja nüüd ma selleks ka enam ei saa“. Ning see on samuti enese kaotamine — oleks võinud olla ema, aga seda ei juhtunud.
Olukord nr. 2
Selleks on füüsilise veetluse probleem. „Olen alati noor ja ilus olnud. Mõtlesin endast kogu aeg nii. Nüüd aga, pärast neljakümmet, on mu keha muutunud“. Plastiline kirurgia ja fitness ei muuda olukorda kardinaalselt. Vanaduse tunnetamine muutub 18-aastase tüdruku foobiast („Oi, mul on korts silma juures, las ma peidan selle kreemiga“) reaalseks probleemiks. Ealised muutused saavad faktiks. See on veel üks enese kaotus — oma harjumuspärase kuju kaotus. See on aeg, mil tekivad probleemid silmadega. Võib ju ennast rahustada juttudega monitori kahjulikkusest, võib aga tunnistada, et ei taha peeglist oma muutunud nägu vaadata. Neljakümneaastaste kaugenägelikkus on puhas psühhosomaatiline haigus, mille põhjuseks on tugevad negatiivsed elamused.
Olukord nr. 3
Kui naine tähistab oma neljakümnendat sünnipäeva, olles abielus endast vanema mehega, siis näib too naisele vanakesena. Ning naine kaotab mehe kui ihaldatud partneri. Kui mees on eakaaslane, siis tabab kriis neid üheaegselt. Ka mees tunnetab oma ealisi muutusi ning hakkab huvi tundma 18-aastaste piigade vastu. Ning see rõhutab üha kindlamalt ütlust: „Maailm koosneb ilusatest noortest ning inetutest neljakümneaastastest“.
Kui naine on üksik, siis on see tema jaoks lühisuhete aeg palju nooremate meestega. Seksikusest saab tema jaoks õlekõrs.
Olukord nr. 4
Neljakümnendaks eluaastaks saab tavaliselt selgeks ka see, kui edukas sa sootsiumis oled. Leidub harva neid, kes võivad öelda, et on täielikult realiseerinud oma võimalused sotsiaalses sfääris. 30-selt sai veel mõelda — nüüd ma võin veel õppida ja midagi saavutada. 40 on aga kokkuvõtete tegemise aeg. Ning on vähe neid, keda see rõõmustab.
Olukord nr. 5
Veel pool sajandit tagasi saabus kliimaks 50-60-aastastele naistele. Nüüd aga annab see endast märku arenenud Euroopa maades juba 35-40-aastastele. Kliimaks on psühhofüsioloogiline protsess. Ajakirjades kirjutatakse: noored on ainult 20-aastased. 35-aastane lugeja lepib mõttega, et ta pole enam naine, ning see peegeldub tema füsioloogias.
Kuni 40. eluaastani elame tuntud skeemi järgi — õpime hoolega, läheme tööle, soetame perekonna ja lapsed. Püüame saada headeks lapsevanemateks, seame sisse perekonna olmet. Neljakümneselt ootab meid aga ees täielik teadmatus.
Analüütikud nimetavad seda perioodi „kõrbes rändamiseks“. Kui naine pole valmis rändama, hakkab ta end jooksmisega päästma. Ta käitub enesehävituslikult — joob, šoppab, käib plastilistel operatsioonidel — , või siis pidurdab aega — sünnitab veel ühe lapse, alustab uute suhetega, saab nooreks vanaemaks, tegeleb heategevusega, alustab äriga ning järgnevad kümme aastat arendab oma tegevust.
Kõige ülaltooduga tegeleb 99% üle 40-aastastest naistest. Ning nad ei tunne sellest ei erilist õnne ega rahulolu.
Vaid üksikud julgevad endale öelda: „Kõik, mis oli, on läbi. Aeg on alustada elu otsast peale“.
Alustuseks tuleb oma vanast minast lahti öelda. See on otsekui sõit teise linna — rongi peale ei saa kaasa võtta kõike, mis elu jooksul kogutud, ega ka mitte sugulasi ja sõpru. Rongile võtad kaasa vaid kaks kohvrit. Ühes on sinu tulemused. Need, mille kohta võib öelda: „Jah, ma tegin seda“. Teises kohvris on kõik see, mida sa endast tead, kõik sinu eripärad.
Üksnes selle võid läbi nõelasilma kaasa tuua oma uude ellu.
Kui naine pole harjunud endale toetuma, siis läheb tal keskeakriisist väljumiseks tarvis spetsialisti abi. Neile naistele aga, kes on harjunud elu enda kätes hoidma, piisab, kui sirvida vastavasisulisi raamatuid. Näiteks neid, mille on kirjutanud James Hollis ja Daryl Sharp.
Tähtis
Elu pärast neljakümmet jaguneb väliseks ja sisemiseks ning need on kohati üsna teravas konflikti teineteisega. Me käime ikka tööl, keedame mehele kohvi, helistame oma suureks sirgunud lastele ja sõbrataridele. Meie sisemusse on aga tekkinud paus. See on vajalik selleks, et saaksime oma endisel minal minna lasta ning alustada uute tähtsate asjade otsingutega.
Elu pärast neljakümmet on sarnane peegelpildiga. Kõik siin töötab vastupidiste seaduste järgi. Kui elu esimesel poolel õppisid sa esialgu pikka aega, tegid seda, mis öeldi, kuulasid ülemust, siis nüüd on tarvis alustada sellest, et õpetada, teha vaid enda jaoks väärtuslikku, olla ise ülemus. Neljakümneselt on enamusel meist hulk kogemusi teatud sfääris, ning nüüd on õige aeg võtta endale õpilasi.
Uued väärtused pole enam need, mis varem. Pole õige meelde tuletada noorusaja soovi joonistada ning alustada siis sellega. Joonistada võib küll, kuid juhul, kui pole sellele mitte kunagi enne mõelnud.
Allikas: Krestjanka, 2’2010
