Välimusest viidud
Mängleva kergusega pildus naine telefonitorru fakte ja oli lausa oimetu hea õnne üle, et polnud büroost varem minema hakanud. Ainus halb asi, et lindistus pidi toimuma juba homme — aega end üles lüüa jäi ikka häbiväärselt vähe! Ei mingit võimalust profimeik teha lasta, isegi juuksuriaega ei saa ju nii üleöö! Ja mida selga panna — see igavene küsimus kerkis naise meeltes esile veel enne, kui saatesse kutsuja oma jutu lõpetas.
Loomulikult ei läinud naine talle vastu tulnud mehega nüüd kinno, nagu plaanitud, vaid tüüris tolle kaubamajja. Mitte et ta oma maitse-eelistustes enesekindlana ise poleks märganud, kas ja mis talle silma jääks, inspireeriks end prooviruumi kaasa võtma ja selga vedama, et ese peagi ninakirtsutuse saatel seljast sikutada: see pole see! Aga mees on üsna kriitiline ja piisavalt oli ette tulnud, et too, nähes naist oma värsket garderoobitäiendust kodus esitlemas, uskumatult valjult naerma oli pahvatanud. See riisub rõõmu, mis loogiliselt peaks ju kulutatud aja ja rahaga kaasas käima, täiesti — ja sageli ei tunne naine ka ise end oma hoolega valitud riietuses pärast mehe naerusööstu enam hästi. Rääkimata võimalusest minna telesaatesse, seljas miski mehe poolt sobimatuks hinnatu!
Ei, tuli veenda kaasat uute rõivaste hädavajalikkuses — tõepoolest, ka mees ei suutnud nõu anda, mis nende garderoobis juba rippuvatest hilpudest olnuks kuulsasse saatesse piisavalt efektsed. Tunnid kulusid, kaubamaja vahetati teise vastu, sealt siirduti ostukeskusse, mees oli uskumatult pika meelega, leidis endale istumiskoha, kus poolelioleva ristsõna lahendamist jätkata — ja tema hinnangud proovitavatele rõivastele langesid naise omadega hämmastavalt paljus kokku.
Koju jõudes kulus tunde maniküüri ja pediküüri, juukse- ja kehamaskide ning muidugi ka võimalike esinemisriiete valimise peale. Ega korralikult välja magamiseks suurt enam aega jäänudki. Aga vähemalt sai kolm rõivakomplekti välja valitud, mis nii naise kui ka mehe meelest pidid laskma tele-esinejal paista ekraanil pigem harilikust kenamana.
Vähesest magamisest natuke loppis, jõudis naine telemajja napilt kokkulepitud ajaks, käis läbi stuudiomeikari käe alt — ja juba sisenes ta koos teiste saatekülalistega hiiglasliku stuudio kõrgesse saali.
Alles seal, veerandtunni kaugusel oma etteastest, tõdes naine, et seda, mida ta oma uue projekti kohta räägib, polnud ta väga täpselt läbi mõelnudki — kogu aur oli kulunud välimusega tegelemisele… Usaldan end saatejuhi heatahtlikkuse ja hetkeinspiratsiooni hoolde, otsustas ta — lõpuks oli ta tollele meilitsi asjast ju eriti põhjaliku ülevaate andnud. Ja kirjutades lauseiks vormitud vastused vupsavad teadvuse tagamailt õigel hetkel kindlasti ise esile.
Saatejuhi lähikonda, madalale seljatoeta diivanile vajudes mõistis naine ootamatult, et seda polnud ta riideid valides kahjuks üldse silmas pidanud — asjaolu, et niiviisi istudes tulevad just saatekülalise jalad eriti hästi esile! Pikad mustad viigipüksid, mis konksu tõmmatud põlvede ümber avaraina lotendasid ja poolsaabastel liiga palju lasid välja paista, polnud kahtlemata parim valik, nentis naine endamisi, kui stuudiotöötaja ta jakirevääri alla mikrofoni kinnitas. Ja juba pudeneski saatejuhi repliikide vahelt küsimusi — esialgu küll õnneks veel mitte otseselt temale mõelduid.
Millise osavusega küll mõni inimene oma asja ajab, imestas naine teisi saatekülalisi jälgides, kuidas küll osatakse ka neile küsimustele, mis seda esmapilgul üldse ei võimalda, vastata nii, et vastaja tegemised paistavad parimas valguses, tema hinnangud ainuõiged, tema valikud stiilseimad… Mitmel korral oleks temagi teise vastustele midagi lisada tahtnud, õiged sõnad olid juba keelelgi — aga kuidagi kohatu tundus vahele trügida, ilma et otseselt tema poolde oleks pöördutud. Küll jõuab, rahustas ta end. Pealegi nõudis madalal istudes enese sirgena hoidmine uskumatult palju tähelepanu — naine oli märganud küll, kui inetult kössi mõni külaline sel diivanil suutis langeda –, kõrged kontsad ei teinud kergeks ka jalgade hoidmist: tahtmatult kippusid need põlvedest laiali või ühele poole viltu vajuma. Tuli istuda, lihased pingul; kindlasti kajastub see pinge näoilmeski, peab üritama valvenaeratust pidevalt ees hoida!
Aga nüüd pöörduti küll tema poole — pikalt rääkis saatejuht midagi naise iseloomustamiseks — ja miski selles näis vale, nii et ta viimaks sõna saades äsjaöeldut õhinal täpsustama hakkas, kuigi küsija ilmest nägi, et teine seda õigeks ei pidanud. Järgmise vastamisvõimaluseni läks veel rohkem aega — “Jah,” vastas naine küsimusele — ja kõik see, mida ta pärast “jahi” tahtis öelda, jäi ütlemata, sest kiiresti võeti sõnajärg temalt taas üle. Naine tõdes samal ajal, et üks kaamera jäädvustab teda pidevalt just selja tagant — ja ta vaevaga tehtud soengu esitlemiseks pole see sugugi parim suund.
Jälgides võlutuna telemiljöös kogenud kaasesinejate suhetekorralduslikku osavust, näis naisele ootamatult, nagu istuks ta ise nähtamatuks muutva kaitsva vaheseina taga, oleks jälgija, mitte teistega võrdne osaleja, nagu oleks tegemist mingi sündmuse peaprooviga, mitte olukorraga, mida ei saa hiljem enam muuta, täiendada ega tagasi võtta. Naine peaaegu unustas, mis oli tema enda siinviibimise ajend ja õigustus. Või muidugi ei unustanud — ta lihtsalt ootas saatejuhilt lauseid, mis võimaldaks tal oma uuest projektist natukenegi põhjalikumalt rääkida. Neid oodates vastas ta esitatutele põgusalt ja möödaminnes, justnagu häbenedes, hiilgamata kas või mõneski lauses teistega võrreldava vaimukusega.
Küll ikka lindistatakse palju musta materjali, jõudis naine just mõelda — ja taipas siis õudusega, et saade saab kohe läbi. Võimalus oli pöördumatult mööda lastud, kuulus juba samavõrd minevikule — nagu needki hetked, mil naine oma projekti tutvustamist kogu eelneva pika tööperioodi vältel oli ette kujutanud.
