Vastakad tunded: tahan ja ei taha olla koos

 (13)
<em>Foto: MorgueFile</em>
Foto: MorgueFile---

Mõnes paarisuhtes võib vahel leida ennast küsimas: „Kui kaua see suhe niiviisi vindub?“ Kas ma siis tahan selle mehe/naisega oma elu jagada või ei taha? Kuid otsustada lõplikult on raske. Eriti veel siis, kui on ühised lapsed ja majanduslik seotus.

Headel hetkedel seda küsimust ei teki. Siis eelistame pea liiva alla peita ja eelnenud riiud unustada.

Aastaid kestev otsustamatus

Aastaid kestev vastandlik suhe, kahevahelolek, teelahkmel olemine, kus ühe ja sama inimese suhtes tuntakse samal ajal vihkamist ja armastust, võib olla piinav. Suhete algfaasis on normaalne kahelda, kas see inimene on minu jaoks õige, kui üksteist alles tundma õpitakse. Kahevahelolek kui eluviis on pigem inimese tahtmatus otsustada. Ise ei taha ja teistele ka ei anna. Ei soovita vastutada tagajärgede eest ja luuakse endale illusioon, et ilma vastutamata on võimalik elada. Klammerdutakse suhtesse, kuigi see ei paku seda, mida soovitakse, kelle iganes „süül“ või mis iganes põhjusel. Tagajärjed on ikkagi igal meie teol. Nagu külvad, nõnda lõikad.

Organism võtab pikka pendeldamist kui kriisiolukorda, kui kõrgendatud valvelolekut, mis kurnab organismi välja ja tekitab haigusi. Kriisiolukord on suhtes sellisel juhul, kui me ei saa täielikult anduda, ennast suhtes lõdvaks lasta heas mõttes, vaid oleme alateadlikult „valvel“.

Võimuvõitlus

Pendeldamine paarisuhtes räägib sellest, et tõenäoliselt tahetakse võita mingit vana võitlust praeguse partneri abiga. Ollakse kord hukkamõistja, karistaja, tahetakse teine endale allutada, plahvatades ja tehes stseene, kui ei saada seda, mida tahetakse. Teinekord jälle makstakse vaikselt kätte, pöördudes sissepoole, vältides. Ohver ja karistaja on tüüpilised rollid paarisiseses võimumängus. Käib külm sõda, karistamine ja kättemaks.

Näiteks veab paaris naine liiga suurt igapäevaelu koormat, on võtnud suure vastutuse majandusliku heaolu eest  — otsustab ostud ja maksab arved, aga seksi vastu võib ta „kaotada huvi“. Intiimses suhtluses maksab ta kätte mehele selle vastutustundetuse eest. Mees jälle sulgub emotsionaalselt endasse, ei osale pere elus, ei pööra naise teistele vajadustele tähelepanu, pigem läheb sõpradega õlut jooma ja vaatab televiisorit. See on tema viis kätte maksta.

Paarisuhtes käiv alateadlik võimuvõitlus võtab palju energiat, riisub elurõõmu, naudingu suhtest, seksuaalse erutuse ja elujõu ning tervise. Pole kontakti ega sünergiat.

On inimlik olla haavunud selle peale, kui me ei saa oma tahtmist ja seda võib ka väljendada. Kuid pahatihti hakkab haavumine või viha juhtima elu ja kisub meid võimumängu, kus kumbki pool tahab iga hinna eest võita, aga kus võitjaid pole. Meid juhivad sellises olukorras alateadvuses pesitsevad teadvustamata tunded, mitte meie teadlik valgustunud mina.

Valulike mustrite muutmine

Muutusteks on vaja saada teadlikuks nendest võimuvõitluse mustritest, mis lõhuvad kooselu. Kuidas ma lasen endale haiget teha? Mis mind „käivitab“? Kuidas mina kätte maksan? Mida ma pean kangekaelselt heaks ja halvaks ja sunnin paarilist selle järgi elama?

Näiteks võib naine teha hiigelsuurt draama sellest, et mees jätab mustad sokid vedelema. Sellest väikesest asjast võib saada suur probleem, üksteisele ära panemine. Tasub mõelda, kas nii suure energia panustamine „sokkidesse“ on hea-halva mustrisse kinni jäämine ja võitlusse asumine. Kas on sügavam vajadus hoopis muu? Kui naine teeb sokkide puhul draamat, siis arvatavasti on ta harjunud draamadega oma oma valu välja elama ja tähelepanu saama. Loomulikult pole inimene sellest teadlik. Ta arvab, et „süüdi“ on sokid ja mehe lohakus. Mees omakorda „kehtestab“ ennast alateadlikult sokkidega. Ta ei oska ennast muul viisil kehtestada ja arvab, et tal on vähe vahendeid ennast mehena tunda.

Tavaliselt varjab ennast võimumängude all soov olla oluline, saada hoolimist ja tähelepanu. Kuna me tavaliselt pole lapsena piisavalt tähelepanu saanud, oleme tihti pungil täis valu, viha ja kurbust. Uhkus, keelud, käsud, heakskiidu väljateenimine takistavad meid väljendamast enda tõelisi vajadusi. Meil võib olla häbi enda pärast, et oleme nii „madalad“, tunneme lapsikuid tundeid. Nii jääb inimlik ja vaimne olemus meis ärkamata, puudutamata. Arvame, et asi on sokkides või partneris, oleme kaasa kistud mängudesse, nii et me sellest ise aru ei saa. Oleme pettunud, et see lõputu lahinguväli ongi elu.

Üksteisega kontakti leidmine on pikk tee ja õppimine, milles edu saavutatakse ainult sellesse panustades. On vaja endale tunnistada ja väljendada üksteisele oma tundeid ilma teist poolt süüdistamata, olles siin ja praegu. On vaja andestada nii endale kui paarilisele, et midagi sisse susisema ei jääks. Andestamine saab võimalikuks, kui väljendatakse ennast täielikult ja ausalt ja teine pool suudab seda kuulata. Seda on alguses raske teha ilma kõrvalise abita.

Kuniks oleme veel vanas kinni, tahame kätte maksta, viha ja valu välja valada, me mitterahuldavat suhet lõpetada ei suuda. Oleme seotud valu niitidega. On vaja „läbi mäluda“ meil minevikust kaasas olev pagas täis valu ja pettumusi. See ongi paarisuhte ülesanne. Kui me oleme enda valuga ühele poole saanud, on mitterahuldavast suhtest lahkumine kerge. Ja võib juhtuda, et valu jagamine on meid partneriga hoopis uuel viisil sidunud.

Vaata lisaks: Naiste 10-nädalane kursus „Jõud, rõõm, rahulolu“