Veretopsike — väkk!

Kas teie teate kedagi, kes teab kedagi, kes kasutab pahade päevade ajal kuutopsikest? Mina ei tea igatahes kedagi, aga kõik, kellega ma selle superökoloogilise leiutise asjus juttu tegin, võdistasid vastikusest õlgu.

Ega see nüüd mingi eriti uus asi kah ei ole, mujal maailmas on menstruaalanum ammugi müügil. Küllap on varsti käes aeg, mil seda saab osta kõigist Eestigi apteekidest, praegu pakuvad seda vaid öko-möko-nišipoekesed. Aga mismoodi sellega ikkagi toime saada…. Võib-olla ma olen tropp, aga mulle hakkab asi küll juba ette vastu.

Teate, kuidas see käib, jah? Silikoonist valmistatud kuutopsike murtakse kokku ja pannakse õigesse kohta ja siis ta ise avaneb seal. Noh, nagu tampoonid „kohanduvad hellalt sinu kehaga“, bla-bla-blaa. Tassikest tühjendatakse kaks kuni neli korda päevas või sama tihti, kui vahetatakse tampoone ja sidemeid. Enne tagasipanemist tuleb see muidugi ära pesta.

Hea küll, kindlasti püsib ta kuidagi paigal, kuigi mind teeb umbusklikuks, et tootja soovitab pidevalt tupelihaste harjutusi. Aga see tühjendamise ja puhastamise värk…. hee… no mismoodi?

Kujutage ette ennast selle imetopsikesega kuskil avalikus vetsus toimetamas. Väga vähestes WC-des on ju bideed ja kraanikausid vetsupotiga samas ruumis. No täiesti lõdvalt võtate ja lähete pesete selle kraanikausis puhtaks? Sealsamas, kus kõik teised käsi pesevad?

Einoh, aga mõtleme veel sammukese edasi — väga paljudes kohtades on ju uniseksvetsud. Tulete aga välja, topsike käes, seisate oma meeskolleegi kõrvale, kes sätib peegli ees parajasti lipsu otseks — ja siis teie pesete sealsamas oma vereanumat? No teate, ma olen suhteliselt kuraasikas naisterahvas, aga selleks mina küll võimeline ei ole.

Aga kujutage veel ette, et vähemasti alguses, kui pole selle imeasjaga harjunud, saavad käed veriseks. Mismoodi ma ennast siis end sellisesse seisu sätin, et kraanikausi juurde oma topsikest solgutama minna? Ja kui ma veel kogemata topsi ümber ja verd riiete peale ajan? Siis on mul ju päev pekkis ja ma pean koju jooksma, kusjuures iga vastutulija arvab, et ma tapsin äsja inimese.

Ja kuidas ma üleüldse aru saan, et mu võlutassike on täis saanud, ah? Ja kui mul see anum mul vales kohas üle ääre ajama hakkab — siis jookseb mul lihtsalt veri mööda jalgu alla? Tampoon või side võib alati natuke kauem vastu pidada, kui on ette nähtud, sest ta imab, aga tass ei ima ju midagi. Kui täis, ajab üle. Kogu moos.

Kõige hullem on ikka see puhastamine. Üks on kindel: imetassikest saab ikkagi kasutada ainult siis, kui sellega ei pea sisenema ruumidesse, kus viibib ka teisi inimesi. St kraan ja soovitavalt ka bidee või dušš peavad kindlasti olema vetsuga ühes ruumis.

Teiseks, mina küll ei ole valmis enda sisse panema mingit asja, mida pestakse ainult sooja vee ja seebiga. Kust, kurat, ma võtan näiteks kas või keeva vett, millega see enne tagasipanemist üle loputada? Võtan töö juures vetsu minnes köögist kannuga kaasa? Õu jee, vaadake aga kõik, Mahvalda läheb peldikusse oma võlutopsikest desinfitseerima! Ja menstruatsioonide vahel keedan seda kodus supipotis? No teate…

Võigas värk, ma ütlen. Olgu see topsike kui ökoloogiline tahes ja pidagu vastu kas või kümme aastat, meil pole igatahes selle kasutamiseks tingimusi. Ma võin küll möönda, et tampoonid ja sidemed reostavad loodust, ent ma pole psühholoogiliselt valmis selle tassikesega jamama.

Samas, eks kunagi imestatati siinmail ju ka tampoonide üle? Et kuhu see veri ikka läheb, kui ta välja ei tule. Nii et mine tea, võib-olla on mõne aasta pärast veretassikesed kah täitsa tavalised ja mitte keegi ei ütle väkk ja võeh. Nii et kui ma kord selle võlutopsikese endale ostan, siis räägin kindlasti teile ka.