Vihjete kunst
See üksnes näib nii, et vihjed teevad meie elu keerulisemaks. Jah, oleks ju hulga lihtsam, kui inimestel oleks kombeks rääkida kõigest avameelselt. Kui mees meeldib teile, võiks talle seda ju kohe öelda. Tema küsimusele, kui väga ta siis meeldib, vastate, et olete juba küllalt küps ning tahate temaga ehk isegi abielluda. Mees ongi nõus ning pakub suhte kinnituseks seksi, et siis kokkusobimises veenduda…
Sellised dialoogid hoiaksid tõepoolest terve hulga aega kokku. Aega, mida kulutame, murdes pead, kuidas endale tähelepanu tõmmata ja veel nii, et teine seda ei taipagi. Sellisel moel säästaksime end ka haiget saamisest.
Kõik oleks lihtne, arusaadav ja aus, kuid… vägagi igav. Vaid mõned variandid suhete arendamiseks, tund või paar kõikvõimalike küsimuste lahendamiseks. Emotsioone polegi vaja näidata, need ei sobi niikuinii loogika ja ratsionaalse mõtlemisega kokku. Ja ka sõbrannadega pole pärast millestki rääkida. Seega on vihjed (ükskõik millises inimeste vahelises suhete sfääris) täiesti asendamatud.
Need teevad suhtlemise vahetumaks ja omapärasemaks, laiendavad tunnete diapasooni ning arendavad individuaalsust. Idamaistes filosoofilistes õpetustes peetakse vihjeid ja alltekste üheks peamiseks osaks inimese harmoonilises arengus. Jaapani geišad on juba ammustest aegadest õppinud vihjete kunsti, nemad teavad, kuidas väljendada oma tundeid pilkude, liigutuste või kaudsete sõnade abil.
Vihjetel on veel üks hea omadus — nad panevad mõtlema suhetele, analüüsima neid ning püüdlema isiksuse arengu suunas. Samal ajal, kui otseöeldu tekitab lihtsalt protesti. See aga, et alati aru ei saa, polegi nii hull.
Vihjeid on kõige erinevamat liiki ning kõige erinevamate olukordade tarbeks
1. Pilkude keel
See on kõige esimene vihje, millega oma elus kokku puutume. Juba mõnenädalane laps reageerib ema pilgule erinevalt. Ta võib isegi nutma puhkeda, kui ema pilk liiga karm on.
Raskused tõlgendamisega. Kui partner ei suuda kuidagi mõista teie pilkude keelt, siis võib juhtuda, et ta kas valetab või on ta lapsepõlves ilma jäetud normaalsest suhtlemisest. Esimesel juhul võiks talle kätte maksta ning olla samuti “mõistmatu”. Teisel juhul tuleb õppida. Istuge teineteise vastu ning mõelge sõnagi lausumata 10 minuti jooksul mingist sündmusest. Seejärel arutage omavahel läbi, mida kumbki suutis teise pilkudest aru saada.
2. Lõpetamata jäetud ütlemised
Need näevad välja umbkaudu nii: “Vaata… see on minu jaoks…, üldiselt, ma väga ei tahaks…”
Väljendid peaksid näitama teema tähtsust teie jaoks. Selgitama, milliseid tundeid see esile kutsub — viha, hämmeldust, ärritust või valu. Sellest kõigest saab vestluskaaslane aru intonatsiooni järgi. Tegelikult peaks selline vihje tähendama:
“Püüa siis mõista, kuidas peaksid tulevikus käituma”.
Raskused tõlgendamisega. Partneri reageerimine on lisaks ka test teie psühholoogilisele lähedusele. Teil võivad olla lihtsalt erinevad ettekujutused sellest, kuidas tuleb talitada, et näiteks inimest rahustada või lõbustada. On küllaltki tõenäoline, et öeldes: “Tead, kui raske on sellest rääkida!“ — ootate küsimusi. Partner aga noogutab mõistvalt pead, tõuseb püsti ning läheb minema. Samas pole ta üldse ükskõikne, nagu te juba arvata jõudsite. Lihtsalt tema ettekujutuses tuleb sellises olukorras lasta inimesel üksinda olla. Kui sarnased “arusaamatused” tekivad suhete esimesel aastal, pole katki midagi. Inimest on vaja ju tundma õppida — kõikide tema harjumuste, iseärasuste ja veidrustega.
3. Naljad
Oma tundeid saab väljendada ka iroonia, sarkasmi ning naljavormis märkuste abil.
“Ega sa väga pahane pole, et ma ilma ette teatamata ära sõitsin?”
“Ei, mis sa nüüd. Tahtsin juba ammu akna all seistes nutta, haiglate vastuvõttudesse ja surnukuuri helistada ja rahusteid neelata. Nüüd siis lõpuks avanes selleks ka võimalus.”
Iga normaalne inimene peaks öeldu mõttest aru saama. Ometi…
Raskused tõlgendamisega. Ometi pole välistatud, et vastuseks kõlab:
“Vaata, kui tore!”
Kui seda juhtub harva ning see on seotud mingite tähtsust omavate sündmustega tema elus (koostööpartneritega saunas käimine, kogu kollektiiviga sõbra auto kiiruskatsetel osalemine…), siis tuleks lihtsalt harjutada teravmeelsuste ütlemist, kritiseerides teda igati ja põhjalikult, et siis seejärel kogu lugu unustada. Kui aga see, kes senini teid poolelt sõnalt mõistis, hakkab äkki kinnitama, et ta ei saa teist aru, ja seda iga päev, siis on see põhjus tõsiseks järelemõtlemiseks.
4. Eesmärkide moonutamine
“Tule, lähme minu poole, joome tassikese kohvi.”
Just pärast sellist ettepanekut selgub, et oleme esimest korda külla tulnud oma sümpaatiale. Sellised vihjed aitavad vältida sündmuste initsiaatoriks olemist. Need vaid valmistavad ette tingimusi asjade käigu loomulikumaks muutmiseks. Naised on selliste vihjete andmises leidlikumad kui mehed. Küllap vist sellepärast, et ei looduse ega ka sootsiumi poolt pole neile ette nähtud aktiivse poole rolli.
Raskused tõlgendamisega. Arusaamatusi tõlgendamisel kohtab siin igal sammul. Mõned inimesed tahaksid tõepoolest väga kohvi. See tähendab, et palvetest ja vihjetest saadakse aru sõna sõnalt, ning kõik sõltub paljudest erinevatest asjaoludest — inimese iseloomust, elukogemusest, häälestatusest ning suhtumisest teisse. Te ju palusite ennast ka koju sõidutada, näitasite uusi fotosid ja kleidi lukuni ei ulatunud te ka mitte kuidagi, tema aga… tõi kohale, vaatas, tegi luku lahti — ja kõik. Lahkumisel aga seletas vaid, et lukkude jaoks on olemas hea kreem, mis aitab need alati töökorras hoida. Vahel juhtub aga lausa vastupidist.
“Külmkapp kukkus kassile otsa!“ — helistate naabrile.
“Vihjest aru saadud! Lähen ostan šampust ja olen kohe sinu juures“ — kõlab vastus.
5. Mõistukõned
Väga palju kasutatakse neid budismis, kuid vähemalt teatud olukordades kasutavad seda arvatavasti kõik. Kas mäletate vanaema jutustust tüdrukust, kes sõi alati enne hommikusööki kompvekke ja käib senini lasteaias (kuigi on nüüd juba 50!)?
Mõistujutud ei mõju just päris tavalisel moel — nad ei sisalda konkreetseid juhiseid, vaid panevad tegutsema emotsioonide kaudu. Täiskasvanuna me kasutame neid siiski liiga harva.
Raskused tõlgendamisega. Raskusi praktiliselt ei olegi, kuna muinasjutte mõistavad kõik. Te ju lihtsalt jutustate, (otsekui) ilma igasuguse eesmärgita. Muinasjutt tuleb vaid õigesti koostada. Kui jutt tuleb tütarlapsest, kelle kallim, tehes talle abieluettepanekut, loopis talle helikopterilt roose jalge ette, siis peab see olema tõesti väga hea muinasjutt. Ilma pisarate ja etteheideteta lõpus. Osalised on õnnelikud ning kõik teised on tütarlapse pärast tohutult rõõmsad. Teatavasti mõjuvad muinasjutud alateadvusele. Sellesse aga, kes muinasjuttu jutustab, suhtutakse kui lapsesse — naiivsesse, lahkesse, avali inimesesse, kelle heaks tahaks kõike teha.
6. Metafoorid
meenutavad mõneti mõistukõnesid. Vaid nende tähendus on veidi raskemini mõistetav. “Lahinguväljal ei kasva midagi, kuid hiljem õitsevad just seal kõige ilusamad lilled ja haljendab kõige rohelisem rohi”, ütlete mehele, kes viibib parajasti pärast vallandamist loomingulises kriisis. Ja see kõlab palju paremini, kui rahustaksite teda lihtsalt lubadusega: “Küll saame kuidagi hakkama. Noh, võib-olla tuleb ehk mõned asjad maha müüa.”
Metafooride mõjuspekter on lai — nendel on psühhoterapeutiline efekt ning nad aitavad inimesel oma puudusi korrigeerida ja ka suhteid parandada.
Raskused tõlgendamisega. Metafoore ei tohi olla liialt palju, vastasel juhul hakkavad nad tunduma lahtirebituna mitte ainult antud olukorrast, vaid ka elust enesest. Suhtlemiseks vajame siiski elavaid inimlikke emotsioone — nii positiivseid kui negatiivseid. Pealegi sõltub kõik ka inimesest endast. Näiteks võivad metafoorid tehnilise mõistusega inimesele näida veidi kummalistena.
“Ebatavaline, mõistatuslik tütarlaps”, mõtleb mees esimesel kohtumisel.
“Ta pole vist päris terve“, teeb ta järelduse kuu aja möödudes, pärast seda, kui te olete enamusele tema küsimustest vastanud jaapani poeetide värssidega.
Otseses kõnes
Vaatamata vihjete ilule ja võlule tuleb ette ka juhtumeid, kus tasuks siiski eelistada konkreetseid, lihtsaid, vahel lausa teravaid sõnu. Seda siis…
…kui te ei soovi suhelda konkreetse inimesega. Siis tasub kõik, isegi positiivsed momendid, öelda välja otsesõnu. Võib veider tunduda, kuid see on mõjus viis teise eemale peletamiseks. Otsekohesus ja häbelikkuse puudus räägivad ükskõiksusest.
…kui teiega manipuleeritakse ning kangekaelselt "ei saada aru", mida te silmas peate.
…kui te suhtlete võõrast kultuurist pärit inimesega, kelle jaoks teie keel pole emakeel. Kuna igasugune suhtlemine on osa olustikust, siis võivad teie vihjed olla teise jaoks täiesti arusaamatud.
…kui vajate vaheldust. Inimene harjub kõigega — järsud pöörded aga muudavad suhtlemise huvitavamaks.
Allikas: Mini, 08.09
