Üsna värske kolme­kümnesena ütleb Liis tundvat end paremini kui kahekümnendates eluaastates. “Ma ei taha enam olla keegi teine,” lausub ta südikalt. “Näitlejana jah, aga päris elus hindan päris inimesi ja tahan olla mina ise. Ei jaksa pabistada, mida selga panen ja mida teised minust mõtlevad... Mõni inimene jõuab kindlustundeni varem, aga mul oli selleks vaja kaht last.” Tütar Magdalena (5) ehk omadele Lena ja poolteiseaastane poeg Aleksander ongi tähtsad tegelased, kes Liisu jutus korduvad.

Töö on oluline

Pärast Aleksandriga kodus olemist on Liis tagasi Draamateatris, Gorki “Väike­kodanlaste” äsja alanud proovides. Ta kehastab õpetajanna Tsvetajevat.

Liis ütleb, et tal on vedanud. Pidevalt seotud seriaalivõtetega, ei ole tal kunagi tekkinud töölt eemal viibimise tunnet. “Mu abikaasa teab, et armastan üle kõige oma peret. Aga pean saama teha ka midagi muud. Ka lapsepuhkusel viibides on tore rääkida teise täiskasvanud inimesega,” lausub ta.

“Mu teatritöö saabus meile kõigile õigel ajal. Sass on just nii vana, et talle tuleb teiste inimeste selts kasuks, tema maailm avardub. Varem muutus ta kurvaks, kui issi ja Lena hommikul kodust välja läksid. Seepeale hakkasime temaga samal ajal õue minema.”

Üht kuulsaimat kohalikku seriaali “Pilvede all” on tehtud seitse ja pool aastat. Läinud suvel valmis sama trupi osalusel film, mis viib vaataja ajas umbes viis aastat edasi.