J.* (50+) sündis Tallinna keskhaiglas. Üheksa päeva hiljem lapsendas ta 36aastane naine, kel polnud peret ega lapsi. “Iga laps on õnnelik, kui emaga koos on, aga minu ema suri, kui olin 11aastane. Edasi kasvatas mind emaema. Kui olin 18 saanud, suri ka tema. Abikaasaga abiellusime ligi 30 aastat tagasi,” räägib mees.

Noorena abiellunud paar elas varem Mustamäel, kuid 2000. aastast alates on nad üha ehitanud ja kaunistanud koduks ostetud talu Harjumaal. Elamine on väga hubane, suuresti oma kätega tehtud. Kui maja ehitama hakati, oli tütar 2-, poeg 14aastane. Praeguseks on abikaasad – mees tegeleb ehituse, naine kaubandusega – majas sageli vaid kahekesi, kui mitte arvestada koeri, kasse, lambaid ja lobisevat papagoid.

“Meil oli üks peretuttav selgeltnägija, kes paljudes asjades õigust rääkis. Kord läksin tema juurde ühe oma tuttavaga – ja siis ütles ta mulle muuseas: “Sinuga on kõik korras – ema-isa elavad, õed ka!” Algul mõtlesin, et memmeke on päris segi läinud… Kuid süda ei andnud rahu ja lasin tal koostada mu eluloo kokkuvõtte. Nädala pärast läksin tagasi – teadjanaise esimesed sõnad olid, et mul on vale sünniaeg! Ja ta tõi välja palju episoode, mida teadsin ainult mina! Ta kordas, et mu ema on elus… Hakkasin sellest rääkima oma passijärgse tädiga – ja ta näoilmest sain aru, et mu minevikus ongi mingi saladus. Mõni aeg hiljem tädi helistas ja rääkis, mida oli õele lubanud minu eest saladuses hoida. Mõistan ka tema aastatepikkust kannatust, ta jääb alatiseks mu südamesse nagu parim tädi. Selgeltnägija jutt loksus paika…”

Jaga
Kommentaarid