FOTOD: Ideid ja inspiratsiooni — loomingulise sisekujundusega kodu Kalamajas
Mis: renoveeritud puumajakorter läbi kahe korruse, 71,7 m² + rõdu 7,7m². Alumine korrus oli pereema lapsepõlvekodu 1975-1984. a.
Kes: Alar, Sille, Rando Richard (9), Frederik Mattias (2), Estelle Marii (3kuud) Simovart
Kus: Kalamajas Tallinnas
Kui on võimalus minna tagasi lapsepõlve, tuleb seda kasutada! Perekond Simovart on ema Sille kunagises kodumajas leidnud tasakaalu naturaalsete materjalide soojuse ning põhjamaise karguse vahel.
Üle tänavaäärsete aedade kaarduvad õunapuuoksad, õuedelt aga kostab koolist pääsenud laste kilkeid ja pallimatse. Näiliselt elab Kalamaja oma seltsielu üsna samamoodi kui aastakümned tagasi. Lähemalt vaadates on nii mõnigi asi ajaga paremaks saanud ja mis tollal kättesaamatu unistusena tundus, on nüüd tavaline. Soe vesi on enamasti kraanis ka neis majades, mis pole läbi teinud nii põhjalikku uuenduskuuri, nagu siinsed arendusprojektide käigus korrastatud hooned. Ka korterid on nüüd veidi avaramad kui omal ajal.
Sille ja Alar elasid juba mõnda aega oma perega koduses Kalamajas. Sille rääkis Alarile kümmekond aastat tagasi oma unistusest: kui ta lapsepõlve kodumaja ükskord korda tehakse, ostavad nad selle korteri ära. Nii nad käisidki aeg-ajalt sealt mööda, piiludes, kas vahepeal tühjalt lagunenud ja arendajatel käest kätte käinud hoone olukord on muutunud. Maja aga ootas oma tundi.
Kiirelt muutuv aeg
See oli Sille, kes jalutuskäigul silmas müügikuulutust, mis tõotas uut ehitusvooru. Nii olid nad esimesed, kes paika lähemalt vaatama tulid ja kohe samal päeval oma korteri, just selle lapsepõlvekodu broneerisid.
Kunagise kitsa kahetoalise asemel, kus Sille kuni kolmanda klassini vanemate ja vennaga elas, oli siin nüüd läbi kahe korruse ulatuv ruum koos soojustatud pööninguosa ja katuserõduga.
Korteri ostsidki nad nn musta karbina, soovides oma kodus kasutada traditsioonilisi looduslähedasi materjale ja ehitustehnikaid, et keskkond saaks tervisele sõbralik. „Kui uurida enamiku moodsate materjalide masstootmise protsessi, tooraineid ja nende mõju inimese tervisele, tekib väga lihtsalt huvi traditsiooniliste materjalide ja tehnikate kasutamise vastu,” põhjendab Alar valikuid. Vana, 1912. a ehitatud maja säilimise seisukohast oli samuti kõige säästvam kasutada traditsioonilisi ehitustehnikaid.
Arendaja tööks jäid maja välisviimistlus ja soojustus, torud ja vintskapid, sisetööd sai aga ise teha. „Kui korteri kätte saime, olid siin ainult tugipostid, seinad oli vaja alles ehitada,” kirjeldab Alar algust kahe korruse kavandamisel. „Polnud vett, elektrit ega plaanilahendust, vaid suur tühi tuba ja kõikjal ühesugune paljas palksein.”
Katusealuse planeeringu ja ukseavade asukoha kirjutas suuresti ette tugipostide asetus. Ruutmeetreid väga rikkalikult käes ei olnud, aga hea läbimõtlemisega õnnestus ülakorrusele mahutada lastetuba, magamistuba ja ruumikas vannituba, lisaks töönurk trepimademel. Alumisele korrusele jäi avatud eluruum koos köögiga ning panipaik.
Et iga korter on majas omaette tuletõkketsoon, tuli seinad krohvida või katta kipsplaadiga. Nüüd katavadki mõlema korruse pakse laudvoodriga seinu pilliroomatid ja Põhja-Eesti sinakashall savikrohv, millesse on sideaineks segatud looduslikku hundinuiakiudu. Kokku on krohvi umbes 6 tonni, rehkendab peremees. Seinad on viimistletud kaseiin- ehk kohupiimavärviga, 100 kg kohupiima tuli selleks lausa eraldi tellida. Vannituba sai eraldi niiskuskindlama lubikrohvi ja -värvi, dušinurk on kaetud selle alaliigi, Marokost pärit tadelaktiga.
„Leidsime tõeliselt ägeda ehitaja, kes pakkus ise ka sobivaid lahendusi ja materjale,” jagab Alar sel teemal harva esineval määral kiitust firmale Säästvad Ehituslahendused. „Nendega suhelda oli tore, nad tahavad oma tööd teha ja probleeme lahendada.”
Ehitusfirma tõi kohale taaskasutusmaterjali: esimese korruse põrandalauad lähikonnas lammutatavast majast ja juba lammutatud maja seinapalgid, millest tehti aknalauad. Ehitaja abiga leiti ka siia sobiv vana trepp — samuti lammutatavast majast Liivalaia tänavalt.
Ehedust otsides
„Siin on oma koha leidnud ka nii mõnigi teise ringi poest või vanakraamiturult pärit mööbliese,” kirjeldab pere sisustuse samal lainel kujunemist. Valikuid tehes lähtuti ennekõike vajadusest: „See on kodune eklektika, me pole ajanud taga ilmtingimata kõike vana ega kasutanud ka näiteks kalleid retropistikuid.” Samuti oli soodsam hankida uued uksed kui lasta ehitajal otsida vanu ja neid restaureerida. Nagu suurtes otsustes, järgisid nad ka detailides otstarbekuse, naturaalsuse ja säästlikkuse põhimõtet, tõdeb peremees.
Taaskasutuses vanad põrandalauad on õlitatud ja nende ülemäärase töötlemisega Alar ei pinguta — vanu „ussitamisi” ja naelaauke on neis niigi palju. „Juba pikalt olen mõelnud, et oleks vaja üle õlitada, aga pole jõudnud, ja välja see ka ei paista,” on ta rahul aja paatinaga.
Kogu teadliku elu erinevates firmades ehitusmaterjalide müügiga tegelnud, on Alar pöördunud kogu kaasaegse materjalirikkuse keskel, kus vähegi võimalik, traditsioonilise poole. Nii täiendab keskküttesüsteemi kamin — ise väike, aga suur tundelooja. Praktiline vajadus selle järele puudub, sest kahe maja peale töötav gaasikatel kütab väga tõhusalt. „Aga kamin annab mõnusat hõngu. Kui väljas on pakane, kütamegi rohkem emotsiooni pärast,” naerab Alar.
Peamine mulje kogu kodust jääb detailirikkusele vaatamata siiski skandinaaviapäraselt rahulik ja valdavalt valgest põhitoonist hoolimata soe ning õdus.
„Kui ehitaja küsis, mis värvi mingi ruum tuleb, vastasin ikka, et valge — naturaalvalge. Palju sai räägitud, et parem puhastame ja õlitame, aga vana puit on juba ise tume, õlitades jääb veel tumedam,” kirjeldab Alar kindlat värvieelistust. Kui kõik oli valmis, nõustus ehitajagi, et tulemuse huvides oli põhjust vana puitu taas värviga katta.
Kodutunde võtmed
Kohupiimavalgeks saanud vanal palkseinal tuleb eriti hästi esile südamlik perepiltide kollektsioon, mille kujundavad tervikuks rahulikud mustvalged raamid. Ülesvõtteid on tehtud ise ja lastud teha fotograafi juures, et ikka paremini jäädvustada hetketundeid ja meeleolusid, tunnustavad nii Alar kui Sille Annika Metsla emotsionaalseid fotosid.
Kodutunnet kosutavad siin ka tähendusega esemed nagu Sille vanavanaema kaasavara, suur riidekapp, millele aegsasti esikunurka koht kavandati. Ent vana hea tislerimööbli puhul pole sageli rõhku pandud kokkupandavusele ja nii tuli kapp, mida trepist tooma ei mahtunud, ühes tükis aknast sisse tõsta. See-eest on juba korra edukalt lahtivõetult kolinud suur vineerist raamaturiiul, mille detailid Alari jooniste põhjal Klavises valmis tehti. „Ise joonistasin ja lasin Klavises ka ühenduste augud sisse puurida. Liimi ei kasutanud, et kui jälle vaja lahti võtta…” tutvustab Alar õnnestunud lahendust, mis on juba raamatuid täis saanud, ometi koorma all läbi paindumata. „Raamatuid koguneb meil palju, ja ma olen ajakirjasõltlane,” naerab perenaine oma harrastust.
Tõeliselt koduseks muudab korteri tunne, et akna taha jääv õuepealne on samasugune kodu osa. Lastel on hea liivakastis mängida ja ringi joosta ning ka vanematel on süda rahul: aed on ümber, värav kinni. Suvel läks suur vend kohe pärast ärkamist õue, et alles pimedaga tuppa tulla — sõbrad on ju seal. Ka naabermaja lapsed käivad mängimas samas liivakastis.
„Meil on hästi toredad naabrid ja õues juttu jätkub, Kalamaja hoovid on ikka sõpruskondade kohtumiskohaks,” kirjeldab Sille, kuidas nad ka oma grillipajaga võivad õuele minna — lauad-pingid on selleks olemas. „Sügisel, kui õunad valmis, võtab keegi ohjad ja ütleb, millal neid koos korjama hakkame.”
Vanast ajast on hoovil ka karusmarjapõõsad ja õunapuud, mida asjatundja lõikama kutsuti. Too soovitas vanade asemele kohe uued istutada, sest haigus olla juba puid kahjustanud. „Aga otsustasime, et saeme siis, kui juba tõesti on vaja. Mullu oli valge klaar nii täis, et terve õhtu korjasime majarahvaga,” pooldab pere ka aias säästlikku ja tasakaalukat lähenemist.
Loe selle kodu kohta veel ajakirja Kodu & Aed aprillinumbrist.
