Kes: Tatjana Gontšarova ja Pjotr Gontšarov

Mis: 1200 m2 krunt Narva aiandusühistus Svetofor.

Kus: Narva külje all.

Tingimused: kõrgem liivaseljandik ning madal turba- ja liivamaa.

 

Üks väheseid mullusuviseid mahedaid vihmavabu päevi õnnestus veeta Ida-Eestis perekond Gontšarovi aias flokside joovastavat hõngu nautides ning kauneid kooslusi ja detailirikkust imetledes.

Veel Narva-Jõesuu külje all, aga juba Narva aadressiga suvilaühistu Svetofor rajati kunagi sarnaselt teiste omasugustega nõukogude töötajatele aedvilja kasvatamiseks ja toidulaua rikastamiseks. Aga nagu alati, leidus ka siis neid, kelle jaoks pidi aed leiva asemel pakkuma toitu hoopis hingele. Praegu läheb see narvalaste armastatud suvituskoht eri ajastute soove ja võimalusi ühendades üha rohkem tüüpilise aedlinna nägu.

 

Kõik ilu pärast

„Kohe algul, kui vanemad kolmekümne aasta eest selle maalapi endale said, ütlesid nad kindlalt, et kartulimaad siia ei tule,” meenutab abielupaari vanem poeg Pavel Gontšarov, kes aiavõistluse žüriile parasjagu Ungaris suvitava pererahva aeda tutvustas.

„Vanavanemad, kes olid tollal veel elus, suutsid endale siiski väikse kartulilapikese välja võidelda, aga nüüd on seda osa ajaga ikka vähemaks jäänud,” naerab ta. Kasvuhoone siin siiski on — kurki, tomatit, paprikat tahaks ju suvel ikka. Nagu ka mõned vaarikataimed, viljapuud ja marjapõõsad. Kasvuhoone serva ehivad värvikad salatipuhmikud.

„Aga kõik algas ikkagi iluaiast. Mina oma lapsetarkusega imestasin, et kõik korralikud inimesed ehitavad kõigepealt maja, aga siin juhtus millegipärast vastupidi,” meenutab poeg, kes praegu elab perega Tallinnas.

Tatjana ja Pjotri jaoks oli see siiski asjade loogiline käik: pianistist pedagoog, kes juhatab Narva muusikakooli, ning Eesti Energia Tehnoloogiatööstuse Jõhvi tehase vaneminsener oskavad mõlemad hinnata ilu, kunsti ja aiakunsti. Koos on nad loonud harmoonilise keskkonna, mida igal võimalusel naudivad ka nende lapsed ja lapselapsed.

 

Narvalaste suverahu

Enamik ühistu hooneid on toimekate narvalaste suvilateks ja pärit ühistu rajamise ajast.

Tänavanimed on siin nii asjalikud — Sibula, Kurgi ja Sõstra — kui ka poeetilised: Taevasina, Põuatuule ja Näkineiu.

Nüüd, kui paari aasta eest talvine veevarustus sisse seati, on mõni pere ka aastaringi paigal, enamik aga, nagu Pjotr ja Tatjanagi, käivad siin maist oktoobrini. Aiandushuvi on teadagi nakkav ja nii tulevad siia taimi vahetama ka ema sõbrannad, kinnitab poeg.

Taimi käib siitkandi rahvas juurde toomas peamiselt Poolast, sest hinnavahe olevat märkimisväärne. Tatjanat on muidugi raske millegagi üllatada ja enamik külalisi saavad siit ise midagi kaasa. „Ema on aastatega kõik läbi proovinud,” kiidab Pavel tema põhjalikkust. „Emal on lennukad ideed ja isa on tubli teostaja kõikjal, kus aga mehe kätt on vaja.” Aiarajatiste loomine ongi vajanud insenerikätt: terrassi kõrval helgib kaunis veesilm ning piki nõlvakut kulgevad hästi kindlustatud ja viimistletud rajad.

Väike tiik on liigirohke, valgete ja punaste vesirooside ning vesikarikate vahel sagivad kalad ja konnad, vetemängu kohal lendlevad sinised kiilid. Huvitavaid taimi ja seemneid on pere kaasa toonud kõikjalt, kuhu elus sattunud. Aja jooksul on tulnud siiski valikuid teha, sest kõike pole siin kasvatada mõtet ega ka võimalik, teab perenaine. Õnneks edenevad tema erilised lemmikud iirised siin hästi, neid on tal suur kollektsioon kogu värvispektri ulatuses, valgest mustjani.

  

Kaunis kompositsioon, tark tehnoloogia

„Aed on olnud meie harrastuseks juba rohkem kui kolmkümmend aastat,” kinnitab pererahvas toimetusele saadetud kirjas. Kogu vaba aeg kulubki peamiselt aia kujundamisele, et oleks silmarõõmu tervele perele ja sõpradele ning mõnus aias puhata.

„Armastan aiaarhitektuuris regulaarstiili ja sümmeetriat, samas olen imetlenud viktoriaanliku perioodi maastikuaedu. Oma aias olen püüdnud ühendada regulaarstiili ja maastikuaia elemente, et jõuda meie kitsal krundil kõige parema tulemuseni. Oleme jaotanud krundi järjestikusteks erinevateks aiaruumideks ja olen tulemusega rahul,” kirjeldab perenaine oma taotlusi.

Kitsast krunti läbib keskne lillepeenardega ääristatud allee, mis kulgeb roosikaare alt ühest aiaruumist teise. Tänavapoolses küljes, kõrgemal seljandikul asub suvilaks ehitatud maja koos tuulevarjulise terrassi ning kõrvalhoonega, mille katusealuses saab majutada suvekülalisi. Majaesiselt laskub taimesõbraliku lõunapoolse kallakuga aed taamal asuva kasvuhooneni. Kaugemas servas on väike köögiviljaaed iluaiaga sujuvalt seotud, ehteks maasikapeenrad ja marjapõõsad.

Liigirikkas aias leidub väga erinevaid taimi: okaspuid ja kiviktaimla, pojenge, roose, liiliaid, iiriseid ja ka rododendroneid, kõige taustaks hoolitsetud muru. Kui pererahvas on kodus, siis pole siin ühtki juhuslikult pudenenud lehte, kiidab poeg aia hooldust, veidi kaheldes, kas vanemail selle kõrval aia ilu imetlemiseks aega jääb.

Hiljem saame pererahvalt siiski kinnitust, et muretsemiseks põhjust pole — aiatöö on mõlemale nauditav vaheldus igapäevatöö pingelisusest. Aia põhijooned on aeg paika pannud, aga iga aasta toob ikkagi midagi uut. Tänavu ootab kevadet plaan istutada kaks uut õunapuud välja läinute asemele.

Pikk ja kitsas krunt eeldab kujundajalt leidlikkust. Et aiaruum ei mõjuks liiga kitsana, eraldavad naaberkrunte lillepeenrad ja vabakujulised hekid. Siin aias õitseb ka roos ’Fryderyk Chopin’. Narva rahvusvaheliselt tuntud visiitkaart on Chopini muusika konkurss, Tatjana Gontšarova on selle korralduskomitee aseesimees. 2010. a kinkis Poola suursaadik Eestis talle Fryderyk Chopini nimelise roosi (samast sordist rajati suurejooneline peenar Tallinna G. Otsa nimelise muusikakooli ette).




Kogu krunti läbiv teerada kulgeb ühest aiaruumist teise suurejoonelise roosikaare alt, roosat tasakaalustavad teises teeservas sama tooni floksid ja elulõng.



Madalad hekid ja lillepeenrad jagavad pika kitsa krundi järjestikusteks omaette aiaruumideks. Õhtul tähistavad aiateid päikesest laetud valgustid.Regulaarstiili ja maastikuaia elemente siduv kujundus ühendab rikkalikku taimevalikut.

 Loe lisaks ajakirja Kodu&Aed värskest numbrist!