FOTOD: Kodu Kauniks võistlusel peapreemia võitnud kodu

Ajakirja Kodu & Aed võistluse Kodu Kauniks peaauhinna, aasta kodu tiitli ja 2500 € Swedbankilt pälvis perekond Sikkali kodu Tallinnas Nõmmel.

Kes: Andres (36), Marilin (35),
Mona Linda (9), Rosa Linda (6), Nata Linda (4).
Kass Oliver(10), 7kuune saksa lambakoera kutsikas Shrek, 3 akvaariumikala.
Mis: 160 m² eramu, arhitekt Oliver Alver.
Kus: Tallinnas Nõmmel.

Ausad kohalikud materjalid ja esivanematelt päritud esemed muudavad moodsa kodu soojalt koduseks.

Ei ole saladus, et mõni kant hoiab oma elanikke rohkem kui teine. Ehk koguni kasvatab neid. Ja siingi kehtib vastastikuse mõju seadus — ka elanikud hoiavad oma kodukohta samavõrra rohkem. Nii ei kahelnud ka põline nõmmekas Marilin koos kaasa Andresega, kuhu oma perele kodu rajada — ikka siiasamasse, kus Marilini juured juba neli põlve samal krundil kinni olnud.

Nii sündis 2002. aastal arhitekt Oliver Alveri töölaual ja aasta pärast juba tegelikkuses uus maja, mis oma lihtsa vormi ja mõõduka mahuga haakub hästi omaaegsete Nõmme pärlitega, olles ometi ausalt ja äratuntavalt pärit oma sajandist. Uus ja moodne, põhjaküljelt pea akendeta mustjasroheline hoone peidab oma päiksepoolsel küljel ja sisemuses hoopis soojemaid ja kergemaid toone. Ja ei mingit ranget minimalismi ega ka ehitusega minemapühitud ajalugu — juba uksest sisenejat tervitab põlise Nõmme detailirohkus, mis on muretu vabadusega kogutud tänapäevast selgejoonelist avatud eluruumi ilmestama. See pole siiski rahutu kirevus, ja otstarbekust ei ole siin pelgalt kaunistuste otsimisega segi aetud. Igal detailil on oma mõte, sõnum või otstarve, ja kohalik perekonnalugu saab sõna igal sammul.

Moodne, kuid mahe
Pererahva peamised soovid arhitektile töö algul olid tegelikult väga lihtsad ja selged: materjalid tuli valida võimalikult naturaalsed ja ajatud, ja valgusest ei tohtinud majas puudust tulla.

„Olime kindlad, et meil tuleb suur pere, ja pea ainsaks konkreetseks ülesandeks, mida Andres arhitektile sõnastas, oli pika, kolmemeetrise laua mahutamine söögituppa,“ meenutab nüüd kolme tütre ema Merilin. Heast toidust peavad nad lugu kõik, eriti aga ettevõtjast pereisa Andres, kelle pärusmaa köök enamjaolt ongi. Arhitekt joonistaski ümber söögilaua spiraalmaja, kus alumisel poolkorrusel lastetoad, põhikorrusel suur köök-söögituba koos esiku ja tualett-duširuumiga, sellest järgmisel tasandil elu- ja töötuba ning kõige kõrgemal ema-isa magamistuba koos vannitoaga. Mitmekihilise lahenduse tingis kooskõla otsimine krundiruumi ja ümbritsevate hoonete suuruse ja kõrgusega — nii ei mõju hoone liiga massiivselt. Korruste vahet käimine sobib nende perele igati, kinnitab sportlik pereema.

Sirje Kadalipp, Kodu Kauniks žürii esimees:

Tänavune võidukodu veenis, kui tähtis on, milliseid fotosid võistlusele saata. Ainult piltide põhjal ei ole võimalik saada õiget muljet ega teha otsuseid, aga nende abil tuleb žüriil siiski valida, kelle koju külla minna. Saadetud fotod ei jaganud ruumimuljet, ent kaadrisse mahtunud hõngukad esemed andsid põhjuse seda kodu igaks juhuks külastada. Majas sees olin lummatud valgusküllase ruumi avarusest ja astmelisest voolavusest. Märksõnana ütleksin — looduslike materjalide soojusega, juurtega modern. Skandinaavialikult heledas, moodsa vormikeelega kodus on väga loomulikul moel oma kasutuse leidnud sama perekonna eelmistele põlvedele kuulunud esemed. Lisaks loova kunstnikusilmaga leitud ja kodustatud põnevad esemed silmarõõmuks.

Majas on palju valgust ja avarust, ruumide üleminekud on üsna avatud. Et üle kõige armastab pere viibida õues, aga suved on meil teadagi lühikesed, sooviti suurte lõuna- ja õhtuküljele avanevate akendega püüda kinni võimalikult palju loomulikku valgust ja anda võimalus loodusel ise „tuppa tulla“. Koosmõjus heledates toonides sisustusega on põhimõte end õigustanud — päevasel ajal siin elektrivalgust ei vajata. Värvigamma on valitud teadlikult rahulik, hele ja helge, kinnitab Marilin, kelle töö ongi sisekujundus koos värvi- ja materjalivalikuga. Tema jooniste järgi on valmistatud ka suurem osa mööblist — just siia sobivana.

Tulemuse põhjal võiks arvata, et tegemist on kunstiharidusega asjatundjaga, ometi kinnitab Marilin, et selles valdkonnas on ta asjaarmastaja, kes kõik ülesanded lahendanud eelkõige oma pere vajadusi arvestades. Silma on tal jätkunud nii sisustuse võtmeküsimuste kui ka detailide jaoks. See tähendab üksjagu vastuolulist ülesannet, sest arvestada on tulnud nii laste- kui ka hooldajasõbralike materjalide, mõistliku eelarve ja enesele armsa ning kõneka terviku kujundamisega.

Perenaise head silma kinnitab seegi, et praeguseks on tal õnnestunud õpitud majanduseriala ühendada kujunduskunstiga, luues väikeste laste kõrvalt kodus veedetud aja jooksul omaette kaubamärgi — Mari. „Olen alati midagi ümber teinud või kohendanud, ja ühel hetkel sai lastega kodus olles hobist töö,“ räägib ta, kuidas arendas harrastusest ettevõtluse, kujundades linaseid kleite ja kodutekstiili. Osa avatud ruumist ongi sisustatud tema ateljeena, kus piisab valgust ka maalimiseks ja värvide valimiseks.

Värviga või värvita?
Kodu sisustus kujunes tasapisi, valitud põhimõtteid järgides kaaluti erinevaid lahendusi ning võeti aega oma eelistuste selgitamiseks. „Lähtepunktiks olid lihtsus ja kohalikkus, eksootikat ja peenutsemist meie juurest ei leia,“ ütleb Marilin. „Kõik, mis leidub looduses meie ümber, on esindatud ka toas — palju valgust, puitu — lehis, kask, kuusk, saar — ning muidugi suuri rohelisi potitaimi ajaks, mil õues puud raagus.“

Naturaalsust eelistades sooviti ka seintel näha ehedat materjali. Ent ehitusaegu ei olnud naturaalne betoon veel tavapärane lahendus ning nii lasti seinad lõpuks soovitud efekti saavutamiseks seda meenutavalt ebaühtlaseks maalida. Marilin meenutab naerdes, kuidas tulemus külalistes ka küsimusi tekitas, miks sein „lõpetamata“ on.

Värvigamma on kogu majas rahulik, läbivaks on mündikarva detailid. „Mulle on praegune moetoon meeldinud juba ammu, kuna selles on peidus kõik — meri, rohi, taevas, puulehed, vihm, klaas. Kiires argipäevas mõjub see nagu rahustav tass piparmünditeed meega,“ sõnab perenaine.
Veel aasta eest võis ruumides mitmel pool näha ka punast tooni. Kui maja valmides sündisid lapsed ja elu oli väga rahulik ning kodukeskne, oli sisustus hoopis äge ja erk, puna-kolla-roheline.

Anne Pärgma, Swedbanki esindaja

Sel aastal finaali jõudnud kodud eristusid eelnevate aastate konkursitöödest julge stiili poolest. Aitäh kõigile osalejaile! Kodu Kauniks 2012 peapreemia ja aasta kodu tiitli anname perekonnale, kelle kodu sisekujunduses hakkas eriti silma hästi kokkusobitatud uus ja vana, isikupärased detailid, kunst ja käsitöö. Märkimisväärne on seegi, kuidas hubane ja soe kodu on rajatud pere jaoks väga tähenduslikku kohta, pereema lapsepõlvekodu krundile.

Nüüd, mil tööde-koolide-lasteaedade-trennidega on sagimist niigi palju, on tekkinud vajadus rahulikuma keskkonna järele ja valdavad mahedad põhjamaised värvid, kirjeldab Marilin valikute kujunemist. „Punane annab küll hästi energiat, aga võib ka väga väsitada,“ tunnistab ta ajast tulenevaid muutusi. „Värvid peavad ikka seestpoolt tulema, neid moepõhiselt ei muuda.“
Detailirohket sisustust rahustab seegi, et kogu kodu värvid on samas võtmes, pakkudes kõrvuti ruumides rahulikke üleminekuid.

Uus hoiab vana
Modernsesse majja toob vanavanematelt päranduseks saadud mitmekesine majakraam soojust ja elu. Aja jooksul koguneb teadagi ohtralt asju, ja siin on neid lisandunud juba neli põlve ühtejärge. Muidugi ei tule seepärast kodust muuseumi teha, aga kohalik kultuurikiht annab kõnekate detailide kujul selgelt oma näo.

Oskus kadunud aegade tunnusjooni märgata ja hinnata on inimeseti väga erinev, tõdeb Marilin. Küllap mängivad siin oma osa ka soojad sidemed, mis eelmiste põlvede ja nende mälestustega seovad. Aga on temagi mõnel puhul vanale uut eelistanud. Siiski näeks ta hea meelega, et see ei peaks tähendama vana äraviskamist, vaid võimalust leida ülearusele kraamile uus omanik. Lõpuks ometi meil ka sinnapoole tüüritakse — Nõmmelgi toimib nüüd igal nädalavahetusel endise politseimaja hoovil kirbuturg, kust võimalik leida ja ära anda ülitrendikat vanavara. Nii saavad need, kes nõukogude-aegseid või vanemaidki esemeid ise ei talu, jätta avastamisvõimaluse distantsilt värske pilguga vaatavaile noortele.

„Oleme ise leidnud Mustamäelt prügikastide kõrvalt kaks tigutugitooli,“ kirjeldab Marilin oma põnevamaid leide. Korrastamist ootab ka oma perekonna vana tigudiivanikomplekt, aga esialgu oli siiski odavam osta uus.
Uus ja moodne on ka spetsiaalselt siia majja perenaise jooniste põhjal ehitatud mööbel. Ent side vanaga ei puudu tegelikult siingi — oli ju ka eelmistel eramute ehitamise ajastuil hinnas just selline, täpselt sobitatud „rätsepatöö“.

Nüüdseks on pere saanud kogu ehitus- ja kujundusprotsessi tulemust katsetada juba piisavalt kaua, et rahulolevalt õnnestumist tõdeda. Tõsi, ühe „pisiasja“, nimelt majapidamisruumi teeks Marilin nüüd suurema. Elu on ka näidanud, et pere koondub enamasti ikka alla söögituppa — võimalik, et kunagi kolib siia, aste allapoole ka kamin.

Elu koos kunstiga
Elutuba valitseb Maal — selle autor Anna Merilo elas kohapeal nädal aega, kuni pilt valmis. „Tahtsime siia inimesi, muusikat, liikumist, suhtlemist. Sõbrad ongi nüüd pidevalt siin,“ on perenaine pildi mõjujõuga rahul. Igal hommik ja õhtu, kui pere koos, möödub suure söögilaua ümber. Toataimed toovad ka talvisel ajal looduse tuppa, hoides õhu puhta ja õhuniiskuse mõnusa.

Aus puusepatöö
Magamistuba vannitoast eraldav lükanduks ja magamistoa panipaigad on kavalalt paigutatud puusepatöö, aluseks perenaise joonised. Kahe ruumi vaheseinaks olevas akvaariumis elavad kolm kala, keda lapsed peavad täieõiguslikeks pereliikmeteks.

Pere keskpunkt
Ümber köögisaare koguneb pere süüa tegema, köök on pereisa pärusmaa. Eritellimusel mööbli valmistas siia majja tuttav puusepp Kalmer Jäärats, kes nüüd teeb töid butiikhotellidele. Täpilised kuivainetopsid on pärit Nõmme vanavaraärist, apteegipurgid Viimsi mõisas asuvast Tsunftijänesest.

Tüdrukute mängud
Soklikorrusel asuvad lastetoad ei kuumene suvel üle, peegel lisab siia avarust ja valgust.

Marilini vanaisa tislerilaud on koolilapsele töölauaks, klaver pärit naabruskonnast. Ka naabrite kolimisel kingiks saadud enam kui saja aasta vanune kapp läbis noorenduskuuri. Tislerist vanaisa mööblilt on Marilin võtnud šnitti ka muu mööbli nutikate detailide jaoks.

Peretuba koos pere ajalooga
Rahulikku ruumi kodustab mitmesugune vanavara: kingsepaliistud, linnupuur ja vanad aknaraamid, leitud väljavisatuna ehitusprahi hunnikust. Reisidelt on kaasa toodud eelkõige mälestusi loodusest: suured käbid, huvitavad kivid-karbid, mis mõne hetke või paiga eredalt silme ette toovad. Pere noorimaile on siin ka oma laud ja toolid.

Rohkem ideid ja inspiratsiooni  leiad ajakirjast Kodu & Aed.