FOTOD: Vaata Kodu Kauniks konkursil stiilseima kodu preemia pälvinud maja

Perekond Rüüsaki kodu võitis "Kodu Kauniks 2011" võistluse stiilseima kodu preemia, 1000 eurot firmalt Iittala.
Stiilipuhtalt modernses kodus aitavad kohast lähtuv mõtestatud arhitektuur ja kaasaegne sisekujundus ühendada perekonna juuri, põhimõtteid ja igapäevaelu.

KES:Henri ja Margit Rüüsak, tütred Hester (9) ja Marit (17)

MIS:1500 m² krundil asuv kahekorruseline 240² eramu.

KUS:Tallinnas Pärnamäel, teletorni lähistel.

Kui Henri Rüüsak sulgeb silmad ja rändab mõttes ajas kaheksa aastat tagasi, siis seisab ta keset paksu metsa, käes krundiplaanid. Jalg otsib mustikapuhmaid kandvate mätaste vahelt tuge. Ümberringi valitseb vaikus, mets lõhnab samblaselt ning männikoor on peopesa all mõnusalt krobeline ja soe.

„Olin esimene, kes vastvalminud detailplaneeringult siia kanti krunti valis. Tahtsin sellist, mis jääks teletornist võimalikult kaugele, ja päevapäike pidi paistma tagaaia poole. Otsisin koha keset metsa üles ja valisin krundi kolme männi järgi,” meenutab Henri.

„Elasime siis Lasnamäel kolmetoalises korteris ja tulevase kodu asukohta valides kiskus meid rohkem Pirita kui Tabasalu poole. Meid võluski ennekõike siinne loodus,” täiendab Margit. „Meile ei tulnud hetkekski pähe, et selle ära kaotame! Kui oleksime tahtnud maja ümber rohumaad, siis oleksime ju sellise koha valinudki.”

Loodusliku keskkonna väärtustamine on neile loomulik mõtteviis, mis pärineb ilmselt lapsepõlvest, arvavad mõlemad. Elupõline tallinlane Henri veetis suved maal, Margit aga kasvas üles Kehtna lähistel rohelises külas.

Põhjalik planeering asjatundjate abiga

Krunt leitud, kulus maja projekteerimisele terve aasta, ehitusele aga järgmine. Maja valmis Karell Ehituse meeste käe all, nende kohta oskab pererahvas vaid kiidusõnu öelda.

Maja projekteeris Henri ja Margiti sõber arhitekt Andri Kirsima, kes soovitas sobivate siselahenduste ja kujunduse väljatöötamisel appi kutsuda sisearhitekt Pille Taela.

„2006. a juunikuus sai maja nii kaugele, et võisime sisse kolida. Maja oli alles täiesti tühi, aga me ei kaotanud päevagi, kuigi meil ei olnud veel köögimööblitki! Esimesel päeval ostsime grilli, et oleks, kus süüa teha…” naerab Henri. Osa uude majja hädavajalikust mööblist oli selleks hetkeks küll juba tellitud ja töös, sest oluliste asjade hoolikas planeerimine on ilmselgelt selle pere tugev külg.

Aialahenduste väljatöötamiseks pöörduti kolme firma poole, kellest jäi sõelale Ülle ja Urmas Grišakovi Kivisilla, aia kavandas Evely Karvak. Eesaeda loodi tüdrukutele mänguplats, tagaaed aga jäeti suuresti looduslikuks. Muruga vormistati üksnes ehituse käigus kahjustada saanud kitsas ala, kohevate mustikamätaste kohale rajati seevastu põnev vaiadel terrassiplatvorm. Looduslik märgala kohandati aga ümber väikeseks ojaks, mis kevadeti kogub endasse majaümbruse liigniiskuse. Aiaserva mahtus ka väike tarbeaed, kus leivale murulauku ja tee sisse piparmünti kasvatada.

Uue ja vana ühendamine

Maja siseruumide kujunduse seemneks oli pere pärandvara. Henri suguvõsast pärit vana kirst leidis koha esikukoridoris trepi all. Perekonnaloos erilist rolli mänginud riidekapp, mis aitas varjata üht plikatirtsu — Henri tädi — küüditajate eest -, seisab aga silmatera Hesteri toas.

Vana ja uue kõrvutamine sai määravaks kujundusvõtteks ka muljetavaldavalt avaras elutoas. Suur Indiast pärit söögilaud leiti Casa Studiost. „Laual on mitu väikest sahtlit — iga pereliige sai isikliku träni peitmiseks oma!” ütleb Margit rahulolevalt. Laua äärde osteti uued, kuid samuti antiikse joonega dekoratiivsed puittoolid.

Arhitekt Kirsima paigutas aknad nii, et majja paistaks päev läbi igast ilmakaarest valgust, kuid naabrite või möödakäijate pilgud ei häiriks toasolijaid. Üks kavalaid siselahendusi aitab seejuures varjata tänava poole avanevast elu- ja söögitoaaknast paistvat vaadet. Söögilaua ühte otsa paigutati kõrge akvaarium — see kaitseb laua ümber tegutsejaid võõraste pilkude eest, kuid ruumi langevast päevavalgusest saab siiski mõnu tunda.

Suurem panus, suurem rahulolu

„Avatud köök oli üks minu nõudmisi,” ütleb Margit. „Mulle meeldib, kui saan süüa teha pere või külaliste seltsis!” Koostöös sisekujundajaga kavandati köögimööbel, eritellimusel valminud köögimööblile lisati väike eriline detail — sahtlite käepidemed värviti seestpoolt sama tooni roheliseks nagu köögi tagasein. Sama värvitoon kordub näiteks ka saunaruumide riiulitel, aidates siduda erineva otstarbega ruumid sisekujunduslikuks tervikuks.

Eritellimusel mööblit on majas mujalgi. Pererahva soovidele vastavate ja majja täpselt sobituvate mööbliesemete joonised valmistas sisearhitekt Pille Tael.

Eritellimused tähendavad pererahvale enamasti märksa suuremat panust kui salongi- või kataloogimööbli valimine: valmistaja tuleb enamasti ise leida, kuid seda infot, kes ja kuidas, kus ja mida valmistab, ei liigu just ülearu palju. Siingi oli abi sisearhitektist — näiteks elutuppa kavandatud valgustite puhul kaasas ta skulptorist „metallimehe” Kalle Pruudeni (loe tema töödest veel lk 29), kes aitas läbi mõelda konstruktsioonilahendused ja valmistas metallosad. Lakke kinnitatud suuri valgusteid saab vastavalt vajadusele kas laua või diivani kohale keerata, seest on need vooderdatud aga sama kangaga, mis katab suurt Neiseris valmistatud diivanit.

Paikaloksunud kodu

Äsja pidas pere oma soovide järgi teostatud majas kuuendaid jõule. „Enne esimesi jõule viskas Henri nalja, et toome nüüd siis siia sellise kuuse ka, mis lakke ulatub. Henri paps tegigi triki ära ja tõi tuppa sellise puu, mis ulatus peaaegu aknaservani! Kui ta seda terrassiuksest sisse lükkas, mõtlesin, et see kuusk ei lõpegi ära! meenutab Margit muigega.

„Oleme kodus rahul kõigi lahendustega. Tagantjärele mõeldes ehk valiksime praktilisuse huvides tumedama diivanikatte, ja võib-olla loovutaksime kõrge elutoa arvelt veidi rohkem ruumi tüdrukute tubadele,” juurdleb Margit. Kuid mõeldes esimese korruse avatud eluruumile, eraldatud töötoale ja saunaplokile, teisel korrusel asuvatele magamis- ja vannitubadele ning panipaikadele, kinnitab ta veendunult: „Funktsionaalsuselt on meie kodus kõik paigas!”

Päikesesoojalt terrassilt aga saab astuda omaenda mustikamaale, kust tüdrukud korjavad kogu pere talvevarud.

Anu Hännikäinen, Fiskars Estonia AS tegevjuht:

„Stiilse kodu auhinda välja andes võtame eeskujuks Iittala disainerite põhimõtted.

Iittala kaubamärgiga tootedisain vastandub tarbimisühiskonna ellusuhtumisele. Meie disainerite eesmärgiks on luua tänapäevaseid ja vastupidavaid esemeid, milles on ühendatud kolm põhiväärtust: funktsionaalsus, ökonoomsus ja esteetilisus. Sellega väldime tarbetute esemete masstootmist, vastupidav ja harmooniline argidisain aga välistab asjadest tüdinemist ning nende äraviskamist.

Perekond Rüüsaki kodu haakub Iittala mõtteviisiga. Siin on panustatud püsivatele, ajas vastu pidavatele väärtustele ning antud neid edasi kaasaegses, Eestile omases ja põhjamaiselt lihtsas vormikeeles. Koos asjatundjatega läbi mõeldud lahendused võimaldavad perel suhtuda koduseinte vahel veedetavasse aega loovalt ning kodu võimalikult paindlikult kasutada. Väljakujunenud harmooniline kodukeskkond pakub neile lõputult häid lahendusi nii rahulikuks argieluks kui ka mängulisteks tähtpäevadeks!”

Veel ideid ja inspiratsiooni leiad ajakirja Kodu&Aed veebruarinumbrist