FOTOD: Värvikirev reis ümber taimemaailma imeilusas aias

Kes: Viivi (46) ja Ain (49), Priit (23) ja Kristi (20) Lepik.
Mis: vana talu ümber alates 2000. aastast rajatud kollektsioonaed (3 ha, millest istutusalasid kokku 5000 m², kahe pargi all 1 ha, 1 ha muru ja veel 5000 m² ootab lähiaastail pargiks saamist).
Kus: Halingal Pärnumaal.
Tingimused: viljakas savine pinnas, mandriline kliima tuulisel põldudevahel.

Põnevas kollektsioonaias Pärnu maantee veeres Halingal kasvab juba praegu palju neid taimesorte, mida ükskord tõenäoliselt vahetavad meie lapsed või lapselapsed.

„Meil ei ole veel uhkeid aiarajatisi ega grillinurka, mida aialt lisaks taimedele oodatakse. Aga meil on värviküllaselt kogu hooaja õitsevad istutusalad ja väga võimsakasvuline harilik tamm, kelle võra läbimõõt on üle kolmekümne meetri,“ tutvustab Lepiku-Mardi talu perenaine Viivi Lepik oma valdusi. Tema jutust on tunda indu ja armastust oma loomingu, erakordse aia vastu, mis on sündinud pere ühistöös. Siin aias pole hetke, kui midagi ei õitseks.

Tuleviku materjal

„Lemmikuid on meil palju ja palju on ka taimi, kes veel tahavad avastamist. On ju maailmas lõputult liike, kes pole Eestisse jõudnud, kuid on võimelised meie kliimas kasvama ja paljunema,“ vaatab Viivi aiahuvile laiema pilguga. „Ostan taimi mitmest Euroopa riigist ja leidsin Šotimaalt väga põneva puukooli, mille omanikud pakuvad leide taimejahiretkedelt Aasiasse ja Jaapanisse. Sealt on Eestissegi jõudmas uudseid ja tundmatuid taimi, keda tahame teistele aiafanaatikutele tutvustada.“
Koos aiaga on kasvanud Lepikute pere endi oskused ja teadmised ning hea meelega jagatakse kogemusi ja taimi ka teiste huvilistega. Juba praegu on siin palju seni ilma eestikeelse nimeta kasvandikke. Unistused on suured ning uudistaimede kollektsioon aina kasvab, tunnistab perenaine. Kolmehektarilisest krundist on aastatega saanud liigirikas püsikute kollektsioonaed, kus leidub ka põnevaid puid-põõsaid. 2006. aastal rajati omaette pargiosa. „Kuna krundil metsa ei ole, siis selle puuduse kõrvaldamiseks rajame omale parke,“ muigab perenaine ja mainib kaskede, vahtrate, pihlakate kollektsiooni ja mitmeid okaspuid. „Uues pargiosas on tammede kollektsioon ja kuna oleme Lepikud, ei saa me ka ilma leppade kollektsioonita,“ kirjeldab ta abikaasa erihuvi. Peremees Ain, kes praegu töötab konstaablijaoskonna piirkonnavanemana, on nooruses lõpetanud Luua metsanduskooli ja Viivi tunnistab, et tal on hästi läinud: tööjaotus lubab temal keskenduda püsikutele ja istutusaladele, kui peremees hoolitseb puude ja maastikuhoolduse eest, niitmisel on toeks ka lapsed.

Kümme aastat kiusatusi

Kui Viivi 14 aasta eest koos abikaasaga tolle vanematekoju Pärnu külje alla Halingasse kolis, ootas meditsiiniõena töötavat naist ees üsna tavaline maakoht. Esimesed aastad korrastati elamist ja taluümbrust, aiamaal kasvasid aedviljad, mille sekka Viivi aasta-aastalt üha rohkem suvelilli külvas. Mõne aastaga tuli ka teadmine, kuidas püsililledega soodsamalt ja lihtsamalt ilu luua. Ühel hetkel oli selge, et teema väärib süvenemist, aga selleks on vaja rohkem teadmisi. Töö kõrvalt Pärnu haigla erakorralise meditsiini osakonnas lõpetas Viivi 2007. a Räpinas maastikuehituse eriala, lõputööks valmis oma aia plaan. Nüüd on see 1,2-hektarine ala vaid osa aiast, peenrad on laienenud ja taimed muutunud üha erilisemaks. Palju on toodud Tartu lähedalt Aiasõbrast, aga vilumuse ja julguse kasvades on üha lisandunud kaugemaid tulnukaid. Mõni on Tartu botaanikaaia taimekogust, põnevamad aga saabunud postiga Inglismaa, Hollandi, Saksamaa taimeäridest.

Seiklus ümber maailma

Nüüd on Viiviga aias ringi käimine tõeline seiklus eri ilmakaartest Euroopasse saabunud tulnukate vahel. Iga taime kohta on tal midagi öelda – lisaks päritolule sedagi, kaua ja kuidas taim siin on käitunud. Kui vaja praktilist soovitust, siis peab küsija kõigepealt hoolega mõtlema, kuhu ja milleks. Soovite hiiglast? Palun, mitmemeetriseid hiiglasekasvu püsililli on terve salu. Soovite midagi kiviktaimlasse? Aga palun – Viivi eriline armastus on kääbustaimed, kellele on loodud suur mägiaed: põhjaks vana maantee killustik ja lähikonna põldudelt korjatud klibu. Tüümianivaiba ja mägisibulamätaste seas kasvab päikeselisel nõlval üle paarikümne emajuureliigi, pujusid ja madalaid okaspuid.
Lisaks edenevad põliste tammede all varjutaimed, kraavikaldasse ulatuvad veetaimed ja arvukad „tavalised“ aiataimed oma mitmevärviliste ja -kasvuliste uute sortidega.

Ideid kujunduseks

On kollektsioonaedu, kus pole aia väljanägemisele keskendutud, Viivi käe all sündinud aia üldjooned ja taimekompositsioonid annavad tunnistust ka tundlikust kujundusmeelest. See on oluline ideede otsijale – on ju lihtsam leida õiget, kui sobivad naabrid on juba välja pakutud ning elusuurusena kõrvuti näha. Nii tulevad rohenäpud siia ikka tagasi: aastas muudab aed mitu korda nägu, kevadel on võluvamad ühed, suvel teised taimed. Tore on imetleda ja unistada … ja paremad ideed tagavaraks panna. Ideedest veel puudust ei paista, ning nüüdseks on Viivi käe all sündinud ka kümmekond aiakujundust, kus ta on saanud oma suurepärast taimetundmist rakendada.

Kollektsionääri tänuväärt töö

Millised on tavalised koduaiataimed? Kevadel ja sügisel imetleme sibullilli ja kiviktaimlat, kogu suve aga üha uusi päevaliilia-, elulõnga- ja roosisorte. Poole sajandi eest ei olnud neist paljusid veel olemas.
Kuigi Eestiski on oma sordiaretajaid, on laias maailmas veel arvukalt taimi, kes meile võiksid huvi pakkuda. Aus kaupmees aga müüb ennekõike neid, kellest veidigi teada, kuidas nad võiksid meie kliimas hakkama saada.
Kust siis uusi teadmisi saada? Kahjuks või õnneks ei saa taimi testida tehistingimustes nagu autorehve või ehitusmaterjale. Neid peab keegi lihtsalt kasvatama – ja päris mitu aastat, enne kui selgub, kellelt saab õite või saagi näol tasu ka algaja aednik ja kellest pole asja ka kogenu käe all.
Kollektsionäärid ongi sageli need, kes on valmis ka alalhoidlikumate ja vähem vilunute eest riskima. Huvilised saavad aga nende katselaboreis heita pilku meie kliima tulest, veest ja vasktorudest läbiveetavatele taimedele, kes ükskord võivad saada siinkandis sama põliseks kui näiteks lumikellukesed, pojengid või õunapuud. Aga ettevaatust – sellest võib kergesti saada alguse elu ilusaim kirg!

Rohkem aiast ja lähemalt taimedest loe Kodu&Aia aprillikuu ajakirjast.
Lepiku-Mardi talu püsikute kollektsiooniaed: www.kollektsioonaed.pri.ee, tel [phone].

Püsikupeenrad

Värvikaid istutusalasid täidab rikkalik sordivalik nii heledaid kui tumedaid taimi. Esiplaanil heleda lehega roosakas kukehari ´Mediovariegata´ Sedum alboroseum, siis värd-kukehari S. hybridum ´Strawberry and Cream´ ja `Herbstfreude´, nende vahel sinaka tooniga lamedlehine ogaputk Erynginum planum. Valgeõieline „karikakar“ on lõhine kalimeeris Kalimeris incisa ´Alba´, tema taga punastab külmakindel kanada roos ´Morden Ruby’.

Õunapuude all

Poolvarjus on koha leidnud hostade kollektsioon koos värvi lisavate kõrgemate püsikutega.

Alpiaed kõige väiksemale

Viivi lemmikud on paljud kiviktaimlataimed, mille imetlemiseks oleks hea luup haarata. Kääbustele loodud mägiaia põhjaks on vana maantee killustik ja lähikonna põldude klibu. Tüümianivaiba ja mägisibulate seas kasvab päikeselisel nõlval üle paarikümne emajuureliigi, pujusid ja madalaid okaspuid.

Midagi erilist

Siilkübara seemikust sündinud uudse väljanägemisega õis jääbki roheliseks. Eriliseks teeb taime korrustena õitsemine ehk pea iga kroonlehe juurest välja kasvav varreke, millel omakord õis.