Jäta või ostmata, sest... piinlik on!
Naisteka foorumis kogub postitusi jälle üks lustakat lugemist pakkuv teema. Või mida arvata kummalisest tundest, mis valdab meid teatud kaupu-tooteid korvi või kassalindile ladudes? Kas ka sind?
P.S. Enese üle naerda pole ei halb ega inetu! Pigem tervendav.
Niisiis: Millised kaubad rändavad korvi teiste toodete alla peitu või pärast kassat kõige kiiremini kotti a la et keegi ei näeks…?
- Hügieenisidemed ja tampoonid — tean, et loomulik asi, aga ikkagi kuidagi liiga isiklik asi, et seda poes võõrastega jagada;
- Kui laps titt oli ja poes kaasas, siis häbenesin veini- või õllepudelit korvis (laps ei saanud rinda);
- Suitsupakk (ise ei suitseta, aga olen paaril korral tuttavale ostnud);
- Rasedustest (isegi apteegist);
- Postinori (apteegist, kuigi see on retseptivaba, peab seda millegipärast letist küsima, siis kuskilt tagant tuuakse);
- Libesti, eriti veel toidupoest;
- Raseerijaid
Rämpstoitu on piinlik osta (kommid, šokolaadid, krõpsud jne). - Naisterahvana kondoome
- Aluspesu toidupoest (vahel aga on nii head pakkumised, et ei suuda vastu panna);
- Kiirnuudlid — ma õudselt armastan neid (tegelikult ka), aga tean, et enamus inimesi peab neid kohutavateks. Nii püüan neid hästi märkamatult osta, kuid minu kombe juures osta neid kümme pakki korraga on see muidugi keeruline;
- Odavat alkoholi (pidin õigustama, et tahan hõõgveini teha);
- Keeluseadusega seoses on piinlik siis, kui olen unustanud, et alles 10st müüma hakatakse ja lähen hommikul enne tööd poodi, et peoks vajalik kraam ära osta — ja siis kui kassapidaja mu käest pudelid ära korjab ja kindlasti mõtleb, et näe kus janune, ei suuda nüüd oodata kümneni;
eneseabiõpikuid oleks ka piinlik osta. kui raamatukogus neid laenutan, siis peidan kiirelt kotti ära, et keegi ei näeks; - Apteegist antidepressante!
- Sihvkapaki ja wc-paberiga on natuke mark kassajärjekorras seista. Eriti kui mingi kena mees kõrval seisab;
- Toidupoest ostsin kunagi koos veinipudeliga 2 pakki kondoome :)
- Kui ma Tena Ladyt vajaksin, siis seda oleks ülipiinlik osta.
- Kas just piinlik, aga alateadlikult keeran kõigi ajakirjade esilehe alla, olgu see siis süütumast süütum nagu Nädal või Eesti Naine, pole lihtsalt teiste asi, millist lektüüri ma eelistan.
Ja veel kaks pildikest:
“Oli aeg, kus mul oli imelik lahtiseid kartuleid osta. Raha alati vähe ja nii ostsin lahtiseid kartuleid ikka kolme-nelja kaupa (just kartul, ei mingi muu köögivili!). Kui siis mõnda tuttavat sel ajal poes kohtasin, siis tundsin alati vajadust selgitada, et ah, need paar pabulat on supi sisse…”
“Ladusin toidupoes hunniku kraami lindile (üks kord kuus tuleb ette, et ostan korraga rohkem), ja maksma hakates nägin, kuidas üks vanem naine minu järel pani lindile vaid kapsapea ja leiva ning hakkas oma viletsavõitu rahakotist münte lugema. Läksin kaastundest ja eks vist natuke ikka ka piinlikkuse pärast, näost punaseks. Pidin nutma hakkama, aga mida sa hing sellises olukorras ikka teed, raha pakkuma ju ei hakka. Võrdlemisi nadi tunne oli.”
