Kass, kes kõnnib omapead

Kirjanik Rudyard Kipling läheb oma jutustuses “Kass, kes kõndis omapead” aegade algusesse, mil koduloomad olid veel metsikud.

”Hobune oli metsik ja Lehm oli metsik ja Lammas oli metsik ja Siga oli metsik – nii metsikud kui veel iganes olla said – ja nad käisid metsikus üksinduses mööda niiskeid ürgmetsi, aga kõige metsikum metsloomadest oli kass. Muidugi oli ka mees metsik. Ta oli kohutavalt metsik. Ta ei taltunud enne, kui kohtas naist, kes ei tahtnud temaga elada tema metsikul kombel.

Kerge vaevaga kodustasid mees ja naine hobuse, lehma, lamba ja sea. Kassiga oli hoopis raskem kaubale saada. Pärast pikki läbirääkimisi teatas kass: ma püüan hiiri ja olen hea lapse vastu, kuni ta ei kisu mind liiga kõvasti sabast, kuid ikkagi olen ma kass, kes kõnnib omapead ja kelle jaoks kõik kohad on ühesugused. Kassi isesisvusnõue ei meeldinud ei mehele ega koerale. Mees ütles: “Nüüd viskan ma sind oma mõlema saapaga ja väikese kivikirvega, kus iganes ma sind näen ja nii teevad kõik õiged mehed peale minu.” Koer ütles: “Nüüd ajan ma sind puu otsa, ükskõik kus ma sind ka ei kohtaks ja nii teevad ka kõik teised tõelised koerad peale minu.”

Tollest päevast tänaseni kolm meest viiest viskavad alati kassi esemetega, kui nad teda kohtavad ja kõik õiged koerad kihutavad kassi puu otsa. Kuid kass täidab oma lubatud kaupa samuti. Ta püüab hiiri ja on hea laste vastu, kui nad ei sikuta teda sabast liiga kõvasti. Kui ta on aga täitnud oma kohuse, on ta aeg-ajalt ikkagi kass, kes kõnnib omapead ja kellele kõik kohad on ühesugused. Ja kui sa vaatad välja öösel, näed sa teda, metsik saba lehvimas, kõndimas metsikus üksinduses nagu ennegi.”

Kass ei salli rihma

Meie majas Mustamäel on päris mitu kodukassi, kes vabalt maja ees jalutavad. Mustamäe on parklinn, maja ees ja taga kasvavad suured puud, kus kassidel on hea ronida. Arvestades kassi vabadusearmastavat loomust, on kassiomanikel kahju neid toas vangis hoida. Aegade algusest peale on mehi, kes vihkavad kasse. Niisugune on ka üks minu naabrimees. Ta on mind korduvalt ähvardanud, et kutsub kassipüüdjad välja ja laseb kõik kassid, minu oma eesotsas – ära viia.

Suurest hirmust helistasin varjupaika ja kurtsin oma muret. Mulle öeldi, et Varjupaik ei korja kasse, kellel on kaelarihm koos telefoninumbriga või kellele on paigaldatud elektrooniline kiip. Sellest ajast saadik kannavad peaaegu kõik meie maja ja ka kõrvalmajade kassid kaelarihma oma andmetega – nimi ja telefon. Ümberkaudsete majade kassiomanikud on omavahel heades suhetes ja kassitädid jalutavad õhtuti puude all kassid kannul.

Peale kasside jalutab õhtuti ringi tohutul hulgal koeri. Koeri on hoopis rohkem kui kasse. Osa neist on väga suured ja hirmuäratavad. Enamasti jookseb koer ees ja peremees kõnnib rihm käes kusagil eemal. Kui julged küsida, et miks koer rihma otsas ei ole, siin on kassid, siis küsitakse vastu, miks kass rihma otsas ei ole? Veel öeldakse, et ega ta ei tee ju midagi. Kuna ma kardan oma kassi pärast (kass ise küll endast kellelegi ohtu ei kujuta), olen püüdnud teda rihma otsas jalutama harjutada. Kass keeldub kategooriliselt. Ta heidab maha ja ei liigu enam paigast. Ei usu, et kõik kassid hakkaksid kunagi rihma otsas käima nagu koerad. Kassi loomus on teistsugune.

Kass rihmaga varjupaika

2. nov. (hingedepäeva) õhtul jalutasid kaks kõrvalmaja vanemat naist oma kassidega väljas. Nad olid kellegi käest kuulnud, et vastasmajast oli kutsutud varjupaiga kassipüüdjad. Pärast kella üheksat õhtul hakkas neil külm ja üks kutsus teist veerandtunniks kuuma teed jooma. Kui nad tagasi tulid, olid kõrvalmaja proua kaks kassi – kes olid jäänud rõdu alla istuma ja perenaist ootama – kadunud. Ühel neist oli kaelarihm telefoninumbriga kaelas. Kuhu need kassid ometi kadusid – nii lühikese ajaga ei saa kassi püüda. Pealegi kutsuti püüdjad hoopis teise maja juurde.

Perenaine otsis oma kasse kella üheni öösel ja hommikul vara hakkas jälle otsima. Kui ta lõuna ajal minu juurde tuli, oli ta täielikult endast väljas, silmad nutetud ja südames valud. Otsisime veelkord kõik kohad läbi. Leidsime üles kõik teised kassid, kuid neid kahte ei olnud kusagil. Helistasin varjupaika ja rääkisin loo ära. Mulle vastati, et käisime jah seal ja tõime ära kaks kassi. Mina ütlesin, et ühel kassil oli kaelarihm kaelas ja need ei ole kodutud kassid. Mulle vastati, et kodukass peab olema perenaise küljes ja et teisi kasse nad ei saanud kätte, kuna kassid on nii hästi toidetud ja ei lähe puuri. Aga kaelarihmaga kassi me ei võtnud.

Minu vastuväite peale käratati – ma ütlesin teile – kaelarihmaga kassi me ei võtnud. Naabrinaine koos oma tütrega sõitis ikkagi varjupaika – muidugi olid nende kassid seal, ühel kaelarihm kaelas. Nad istusid puuris end kõvasti üksteise vastu surudes, taustaks koerte vali haukumine. Perenaine koos tütrega said aga kõigepealt sõimata, et kodukass peab olema rihma otsas ja näidati loomapidamiseeskirja, kust mitte kuskilt ei ole võimalik leida niisugust punkti. Küll aga on seal kirjas, et koer peab olema rihma otsas. Seejärel nõuti neilt kummagi kassi eest 60 krooni trahvi ja ähvardati, et kui järgmisel korral sama juhtub, võtavad nad juba 3000 krooni trahvi ja panevad kassid kohe magama – see tähendab hukkavad.

Seadus? Milleks?

Seaduse järgi aga on varjupaik kohustatud püütud looma 10 päeva hoidma, et omanik võiks ta sealt kätte saada. Lõpuks saadi kassid siiski kätte ja lugu oleks justkui õnnelikult lõppenud, kuid paari päeva pärast kassid haigestusid, kusjuures eriti raskes seisukorras oli kaelarihmaga kass. Mõni päev tagasi helistas üks tuttav, kes rääkis, et ühte poollagunenud majja on kogunenud kümmekond kodutut kassi, kes on kohutavas olukorras – külmas, näljas.

Tuttav helistas varjupaika ja palus, et nad tuleksid ja püüaksid kassid kinni. Talle vastati, et möödakäijate kutsetele nemad ei reageeri. 10 aastat on eksisteerinud Eesti Vabariigis loomakaitse seadus, seda on paaril korral täiendatud ja muudetud järjest humaansemaks. Kuid just selle 10 aasta jooksul on kõikjale siginenud tohutul hulgal kodutuid kasse, kes saavad kõige rängemalt tunda inimeste julmust ja hoolimatust. Neid pannakse keldritesse kinni – jättes surema janusse ja nälga. Neile ässitatakse koeri kallale.

Inimesed, kes viskavad oma koduloomad tänavale, saadavad neid kannatustesse, mida nad ise vaevalt taluda suudaksid. Olemasolev kodutute loomade varjupaik ei suuda seda olukorda lahendada. Mõnede kodukasside varastamine ei tee olukorda paremaks. Kui on vastu võetud seadus, kas ei peaks siis keegi ka vastutama selle toimimise eest.

Praegu aga toimub päevast päeva loomakaitse seaduse ränk rikkumine ja see ei ole justkui kellegi probleem. Ja kas pole nii — kui seadus ei kaitse meie lemmikloomi, ei pääse ka nende hoidja-inimene närvivapustustest.

Loe lisaks:

Miks lemmikloomad ei tohiks käia õues omapäi?
Miks lapsed omale kassi või koera tahavad?
Õuekassist toakassi kasvatamine
Miks kassid peitu poevad?