Kibuvits koduaia kaunistajaks

 (3)
Kurdlehise kibuvitsa marjad

Kibuvitsa teatakse eelkõige kui head teemarja ning sageli kipub ununema, et tegelikult on kibuvits ka kaunite õitega põõsas. Teda võib leida kasvamas nii metsaservadel kui rannikul, eelkõige eelistabki see visa taim päikeselist kasvukohta. Kes meist poleks tähele pannud mereäärses liivas kasvavaid erkroosade õitega tihedaokkalisi põõsaid, millele sügiseks suured läikivad marjad külge tulevad.

Kibuvitsa kasvatati juba väga ammusel ajal, kuid seda rohkem õite kui viljade pärast. Nii kasvatasid vanad pärslased roosiaedades kibuvitsa müügiks ja veidi hiljem oli kibuvits kultuurtaimena tuntud peaaegu terves indogermaani keeleruumis Atlandi ookeanist Gangese jõeni. Kreekas tunti kibuvitsa dekoratiivtaimena 1200 aastat enne meie aega. Egiptuses ja Roomas muutus kibuvits kõige tähtsamaks lilleks ning teda kasutati ohtralt suurtel pidudel. Ka keldid ja germaani hõimud kaunistasid haudu ja ohvrialtareid metsikute kibuvitsadega.

Kibuvitsa tähtsus kultuurtaimena on kestnud tänaseni. 13.—18. sajandil hakati kibuvitsa tema vilja tõttu laiemalt kulinaarias kasutama. Saksamaal kasutati kibuvitsa kaua aega ainult teena, skandinaaviamaades tehti kibuvitsast juba mahla ja moosi. Üldse teatakse umbes 150 kibuvitsasorti, mis kasvavad nii põhjapoolses parasvöötmes kui subtroopikas.

Uurimused näitavad, et kibuvitsamarjas on kõrge C-vitamiini sisaldus, seetõttu kasutatakse marju külmetushaiguste ravitees. C-vitamiin säilib ka viljade töötlemisel moosiks või mahlaks. Isegi kuumutamisel säilub üsna suur vitamiinisisaldus. Lisaks on kibuvitsamarjas suuremas koguses teisi vitamiine: vitamiin B1, B2, E ja karotiin, vitamiin P, H ja K; lisaks nendele mitmesugused mineraalained: fosfor, kaalium, magneesium, kaltsium, naatrium ja raud. Kibuvitsamari sisaldab kaks korda rohkem pektiini kui must sõstar.

Traditsiooniliselt tehakse kibuvitsamarjadest teed, sest kõrge C vitamiini sisaldus aitab eriti külmetuse vastu. Sobib ka kodus puuvilja- ja värskendava teena. Kibuvitsa segatakse tee jaoks ka õuntega. Ka kibuvitsamoosis, pressitud mahlas ja tooretes marjades on palju C vitamiini. Kui seemned on eemaldatud, kasutatakse marju moosi, želee, siirupi, mahla, kastme, saiakeste täidise, kompvekkide valmistamiseks ja ulukiliha moorimisel. Marjadest saab napsi, likööri, veini ja veiniessentsi. Kibuvitsaveini aroomi hinnatakse kõrgelt. Kibuvitsamarjad on tänu neis sisalduvatele väärtuslikele ainetele ka dieetsöök.

Mõned põnevad kibuvitsalised:

Koer-kibuvits
Rosa canina

Tugeva kasvuga, 1-3 m kõrge, jäigalt püstiste või kaardus okstega. Teiste kibuvitsadega võrreldes on keskmiselt okastega varustatud. Sulgjaid lehti on 5-7, mitte rohkem. Isegi lehevars on okastega. Õied on üksikult või sarikõisiku pöörisena ning roosad, harva ka valged, õitsevad maist juunini. Seda liiki esineb peaaegu kogu Euroopas, kasvamiseks eelistab see päikeselisi kohti ning raskeid või ka kiviseid muldi, vähem liivamulda. Kibuvits sobib kõige enam kasvatamiseks lubjarikastel muldadel, samuti nõrgalt happelistel muldadel, ei sobi tihedad või märjad mullad.

Äädika-kibuvits
Rosa gallica

Esineb Kesk- ja Lõuna-Euroopast Lääne-Aasiani, metsikuna ka Põhja-Ameerikas. Tegemist on kuni 1 m kõrguse väikse põõsaga, võsud on paljude tihedalt paiknevate okastega. Juunist juulini õitsevad õied on roosast punaseni. Marjad on telliskivipunased, ümarad või kergelt pirnja kujuga. Lõuna-Prantsusmaal ja Bulgaarias tehakse õielehtedest moosi. Äädika-kibuvitsast on aretatud sort Conditorum, millest toodetakse roosivett ja mille vilju kasutati varem kondiitritoodetes. Äädika-kibuvits talub hõredat varju ja on külmakindel, kuid tuuleõrn.

Punalehine kibuvits
Rosa glauca

Pärineb Kesk- ja Lõuna-Euroopast. Põõsas on 1,5-3m kõrge, saledatel okstel on lühikesed aastased võsud väheste okastega. Kaunid karmiinroosad õied avanevad juunis. Viljad on sarlakpunased ja ümarad ning neid on hea suhkruga keeta. Punalehine kibuvits vajab lubjarikast mulda ja talub hõredat varju.

Loe veel

Näärmekas kibuvits
Rosa rubiginosa

Seda liiki esineb Euroopas ja Lääne-Aasias, ta on sama kõrge nagu koer-kibuvits ehk 2-3 m, väga okkaline. Õitseb juunis, vahel ka juulis, õied hele- ja tumeroosad. Liik sobib lubjarikastel, vett läbilaskvatel ning ka rasketel savi- või liivsavimuldadel. Kannatab kuumust, õhureostust tööstusheitgaasidega ja hõredat varju. Looduses esineb seda kibuvitsa Lõuna- ja Kesk-Euroopa mägedes kuni 1800 m kõrgusel. Viljad on eriti Norras laialt levinud kaup ning vilju võib kasutada mitmeks otstarbeks.

Kurdlehine kibuvits
Rosa rugosa

Liigil on tihedalt erinevas pikkuses okkaid. Kurdlehine kibuvits kasvab enamasti 1,5 m kõrguseks. Aias võib ta pisut tülikaks osutuda, kuna ajab intensiivselt võsusid. Õied on kobaras, roosakaspunased, vahel ka valged ning õitsevad juunist septembrini, enamasti siiski juulist augustini. Kibuvitsal on suured ümarad, pehmed ja paksu viljalihaga sarlakpunased viljad. Vajab neutraalset kuni happelist, niisket mulda ja on väga külmakindel, sest kasvab Ida-Aasias, Hiinas, Jaapanis ja Kamtšatkal.