Kellele ei meeldiks ehitada maja suurele merevaatega krundile, kus silmapiir on mitmes suunas avatud ning valgust ja vaateid piisab. Ent avatusel on ka teine pool — enamasti puhub seal tuul, mis saju korral pressib vihma nii krae kui ka laudise vahele. Peale selle jahutab tuul elamut, suurendades küttekulusid.

Oma uuel maatükil jalutades ja hoonete paigutust kavandades tuleks teha põhjalikumalt tutvust tuule käitumise põhitõdedega ja valdavate tuulte suundadega krundil.

Muutlik iseloom

Tuuleks nimetatakse looduslikel põhjustel liikuvat õhku. Peamiselt mõjutavad õhu liikumist õhurõhu erinevustest tekkiv jõud ja raskusjõud, samuti planeedi pöörlemisel tekkiv Coriolisi jõud. Õhurõhu erinevused on aga tingitud päikesekiirguse ebaühtlasest jaotumisest ja aluspinna ebaühtlasest soojenemisest.

Tuult iseloomustatakse kiiruse ja suuna abil. Tuule kiirust mõõdetakse ilmajaamas tavaliselt 10 meetri kõrgusel maapinnast. Tuulekliima modelleerimisel arvestatakse vaatluskoha lähiümbruses asuvate tuuletõketega, ümbritseva ala reljeefi ja maakasutusega.

Tuul on nii ajaliselt kui ruumiliselt väga muutlik ilmastikunähtus. Aastate keskmine tuulekiirus vaheldub. Hoone projekteerimisel võetakse tuulekoormuse arvutamise aluseks pikaajalised keskmised tuuleuuringute andmed, sh keskmine maksimaalne tuulekiirus, mitte ühe aasta olukord.
Põllukruntidele ja muudele avatud aladele projekteeritakse ja ehitatakse nii palju, et tuulega seonduvad küsimused peaksid tellijatele ja ehitajatele teada ja arusaadavad olema. Paraku see alati nii ei ole. Sageli jääb põhjalikult läbi mõtlemata, milline oleks parim ehitiste paigutus krundil ning kuidas rajada tuuletõkkeid ja tuulekaitseistutusi.

Paikkondlikud erinevused

Ain Kulli andmetel kujundab Eesti tuulekliimat eelkõige paiknemine tuultele avatud Läänemere rannikul ning meie piirkonnale omane madal- ja kõrgrõhkkondade sage vaheldumine.

Selle tsüklonaalse tegevuse intensiivsus Läänemere piirkonnas sõltub atmosfääri üldisest tsirkulatsioonist Altandi ookeani ja Euraasia mandri kohal — üldjoontes määrab just see Eesti alal puhuva tuule kiiruse ja suuna ning aastaajalise muutlikkuse.

Kohalikud erinevused tuulekliimas tulenevad eeskätt Läänemere, vähemal määral ka Peipsi ja Võrtsjärve mõjudest ja maastiku reljeefist.
Aasta keskmine tuulekiirus on kõige suurem Lääne-Eesti saarestikus ja lagedatel rannikualadel. Kitsa rannikuala kohal hakkab tuulekiirus kahanema. Sama lugu on tormi- ja tugevate tuultega — tormipäevade sagedus väheneb rannikult sisemaa suunas.

Valdavalt tuulised ilmad on ka Põhja-Eestis, kus pikk ja kitsas Soome laht moodustab tuulekoridori. Pankrannikuga risti puhuv tuul tekitab aga tugevaid õhukeeriseid.

Sisemaal on maastikuline liigestatus suurem ja keskmine tuulekiirus väiksem. Suur metsasus kahandab tuulekiirust.

Tuule kiirus ja suund muutuvad aasta jooksul. Peamiselt on erinevused põhjustatud eelmainitud kõrg- ja madalrõhkkondadest ning nendevahelisest rõhkude erinevusest. Suurimad tuulekiirused on Eestile iseloomulikud talvel, kui kogu Eesti kohal puhuvad valdavalt lõuna- ja edelakaaretuuled. Tugeva tuulega ja tormiseid päevi esineb sageli. Alates veebruarist hakkab keskmine tuulekiirus kahanema.

Suvel on tuulekiirused väiksemad ja sellest tulenevalt on väiksemad ka territoriaalsed erinevused. Sügisel ‒ septembri ja oktoobri jooksul ‒ toimub kuu keskmise tuulekiiruse kiire kasv, mis saavutab novembriks Lääne-Eestis haripunkti.

Mis puutub valdavatesse tuulesuundadesse, siis talviti puhuvad kogu Eesti kohal enamasti lõuna- ja edelatuuled. Ida-Eestis esineb rohkem ka lõunakaaretuuli, Lääne-Eestis läänetuuli. Põhja- ja idatuuli esineb harva. Kevadel hakkab tuule puhumine erinevatest ilmakaartest ühtlustuma, varasügisel kasvab taas edelatuulte osakaal. Tuulevaikust esineb kõige rohkem Kagu-Eestis.

Tuule kiirus ja suund muutuvad ka ööpäeva jooksul, mis avaldub selgemini soojal ajal. Kõige suurem erinevus öise ja päevase tuulekiiruse vahel on hiliskevadel või varasuvel, samuti augustis.

Sisemaal on erinevused märgatavamad kui rannikul. Rannikuvööndis mõjutavad tuule kiiruse ja suuna ööpäevast käiku ka briisid ehk kohalikud tuuled, seda küll enamasti soojal ajal.

Tuuleolud krundil

Suurel avatud krundil tuleb põhjalikult läbi kaaluda elumaja ja kõrvalhoonete paigutus nii üksteise kui valdavalt puhuvate tuulte suhtes. Informatsiooni tuule kohta leiab Eesti tuuleatlase kaardilt internetist, kus on näha nn tuuleroosid, mis iseloomustavad tuule suuna ja kiiruse jaotust mingi pikema ajavahemiku jooksul. Kasutada saab ka riikliku ilmateenistuse (varem EMHI) lähima masti andmeid.

Ilmateenistusel on vaatlusvõrk ja andmebaas, kus on andmed ligemale saja viimase aasta kohta. Kellel ei piisa kodulehele väljapandust, saab küsida informatsiooni ilmateenistuse klienditeenindusest. Eriti puudutab see ehitajale vajalikke kliimaandmeid ‒ ja eriti kohtades, mis asuvad mere ääres ja on tuultele avatud.

Maapinna lähedal mõjutavad kohalikke tuulesuundi hooned, taimestik, maastiku reljeef ja maakasutus. Planeerimine on keerulisem, kui paistab: puud ja ehitised toimivad tuuletõkkena, kuid põhjustavad ühtlasi ka turbulentsi ehk keeriseid voolavas õhus. Mida järsem on takistus, seda suuremad keerised tekivad.

Eluaset kavandades tuleks endale selgeks teha tuule käitumise põhimõtted. Kui üle mere või avamaastiku puhuv tuul jõuab tõkkeni, milleks võib olla hoone, puudesalu vms, siis muudab õhuvool suunda.

Takistuse kohale ja taha tekib vähese tuulega tsoon. Takistuse kohal olev nõrgema tuulega ala ulatub kuni kaks korda takistuse kõrgusesse.
Näiteks maja katuse kohal muutub õhuvool intensiivsemaks ja tuulekiirus kasvab, seetõttu ei näita madalale katuse kohale paigaldatud tuulemõõtja õiget tuulekiirust. Tõkke taga sündiva vähese tuulega ala ulatus on mõõdetav tõkke 20-kordse kõrgusega.

Tugevate horisontaalsete, õhku mitteläbilaskvate tõkete ees ja taga moodustuvad õhukeerised, mis talviti kuhjavad lund hangedeks.

Pikemalt loe tuule ohtudest TM Kodu ja Ehituse novembri numbrist.
www.kodujaehitus.ee