Aga reklaamis ju öeldakse, et „asjatundjad soovitavad“ või et „kaitse oma koera viiel erineval moel“ ja väga mugav on meie kiirel ajal mitte ise mõelda, toetuda „asjatundjatele“ ja minna kergema vastupanu teed.

Kergem, mugavam, kiirem — kuid kas ka kasulikum?

Võtame siis korraks oma lemmiku pea käte vahele ja uurime tema eeldatavasti pärlvalgeid kihvu. Mis? Ei olegi valged? Tihtipeale ei ole jah. Põhjuseks sellele vale toit, vähene närimisvõimalus ja sage söötmine. Lisaks hambakivile levib meie kalli lemmiku suust sellist aroomi, mis nõrgema mehe põlvili võtab. Põhjused sageli ikka samad. 

Nina kinni hoides vaatame sügavalt oma koerakese truudesse silmadesse. Millegipärast on aga silmad vesised või rähmas. Sellisest pildist häirituna surume nina vastu koera kõrva, et talle lohutavaid sõnu sosistada, kuid ka siin võib meid ees oodata nina krimpsutama panev lõhn ja silma riivav eritis.

Mis meie kalli koeraga toimub?

Tervel koeral on säravad silmad, valged hambad, peaaegu lõhnatu hingeõhk ning seestpoolt puhtad, kuivad ja lõhnatud kõrvad. Kui see nii ei ole, tasub alustada koera söögisedeli ülevaatamisest.
Koerad on lihasööjad kõigi neile iseloomulike joontega: hammaste ja lõugade kuju, soolestiku ehitus, maohappe koostis jne. Meie aga käime päevast päeva krõbinakotist koera kaussi täitmas. Enamike kuivtoitude põhiline koostisaine on teravili.

Millegipärast on väikeste toakoerte puhul levinud söötmisviis selline, et kauss krõbinatega hoitakse pidevalt koerale kättesaadavas kohas. Hoolimata nende pehmest ja nunnust olekust ei tohiks unustada aga koerte põlvnemist huntidega samadest eellastest, kes sõid heal juhul üks kord päevas — kui jaht õnnestus. Saksa lambakoera, dogi ja väikese segaverelise krantsiku hambad ja soolestiku ehitus on sarnased. Seega oleme eksinud nüüd siis juba 2 söötmispõhimõtte vastu: teraviljapõhine toit ja pidev söömisvõimalus.

Kolmandaks eksisammuks on koeratoidu graanulite suurus. Mitte üks kuivtoidugraanul ei ole oma suuruselt isegi sinna suunda mitte, et teda närima peaks. Kindlasti on koeri, kes oma kausist tera tera haaval kuivtoitu võtavad ja seda siis omanike härdunud pilgu all närivad, kuid enamus koertest seda siiski ei tee. Koera hammaste ehitus ei ole sobiv teravilja "jahvatamiseks" ja nii neelataksegi graanuleid tervelt. Sellega oleme me võtnud koertelt võimaluse oma hambaid puhastada.

Mida siis üldse koerale anda kui reklaamitud kuivtoidud on meie lemmikule kasutud (et mitte öelda kahjulikud) viiel erineval moel?

Andke oma koerale liha. Ei, mitte keedetud kanarinda, vaid korralik suur tükk koos kondiga toorest liha, mille närimisega koer kohe jupp aega ametis on. Nii saavad puhastatud kõik hambad, mille korrasolek on koera tervise seisukohast oluline. Närimisvajaduse rahuldamine, mis koera rõõmsa meele jaoks ka mitte vähetähtis ei ole, saab samuti tehtud.

Toores liha sisaldab vajalikul määral valku, süsivesikuid, rasvu, vitamiine, mikro- ja makroelemente. Kui koera päevaratsioonis on lisaks toorele lihale veel tooreid siseelundeid ja sellist konti, millest koera hambad jagu saavad — on toitmise koha pealt teie koera vajadused rahuldatud. Et mitte eestlaslikust kokkuhoiupoliitikast äärmustesse kalduda toon ära ka täpsema suuna: 80% liha, 10% siseelundeid (maks, neer, süda, kops jne) ning 10% söödavat konti (ribid, kaelad, sabad jne).

Lihast paljaks kaabitud supikogu kondid ei ole kindlasti koera toit. Samuti ei tohi koerale anda keedetud, küpsetatud, praetud või ükskõik millisel moel kuumtöödeldud konte. Õige kont on liha sees nii peidus, et teda üldse nähagi pole. Eeskujuks võite võtta kanakintsu. Seal just parajal määral liha ja konti. Sobiva suurusega lihatükk on veidi suurem kui koera enda pea. See ohjeldab ka kõige hullemaid kugistajaid.

Looduslikult sobival toidul peetud tervel koeral ei ole ülaltoodud ebameeldivaid probleeme. Näen seda enda koerte pealt, kellega koos olen toortoitmise kogemusi kogunud juba 5 aastat.