Koeraga kohvikusse — keeruline, kuid teostatav
Ma olen koeraomanik. Peast koer ei ole, aga oma neljajalgse sõbraga tahan koos liigelda ka Tallinnas. Alustasin oma Ruby linnaruumi sotsialiseerimisega nagu kord ja kohus varakult ning tulemuslikult — oskab käituda küll. Aastaid piirnesid meie linnaskäigud tänavate, mõne üksiku haljasala (sest paljudesse parkidesse koeraga ei lubata), ühe vanalinna kinnise klubi ja äärmisel juhul välikohvikutega. Enamasti kohtasin kohvikute ustel koeraga siseneda püüdes tõrjuvat suhtumist. Põhjendusi kuulsin seinast seina: „Mida te endast mõtlete?”, „Tervisekaitse ei luba!”, „Meie külastajatel on allergia!” jne.
Koeraomanikuna mõistan osa kaasmaalaste eitavat suhtumist koertesse. Kui ikka omanik ei ole oma lemmikut koolitanud, ammugi mitte teda pesnud ega tema järelt koristanud, ajab hinge täis küll. Aga kannatajaks pooleks jäävad need loomasõbrad, kelle jaoks koer ei ole mitte staatuse sümbol, vaid parim sõber.
Õnneks ajad siiski muutuvad. Korraldasin hiljuti oma tuttavate seas kiirküsitluse, mille tulemused üllatasid. Tallinnas on ridamisi söögikohti ja kohvikuid, aga ka kauplusi, kuhu võib lemmiku muretult kaasa võtta.
Kalamaja kohviku Boheem omanik Harry Randma ütleb, et tema juurde on koerad küll iga kell oodatud, joogikauss saab nende jaoks alati veega täidetud. Kaebusi koerasõbralik kohvikuomanik saanud ei ole. Restorani Sakura juhi Kristel Männama sõnul neil veel koertele mõeldud kausse ei ole, aga loomad on külla oodatud sellegipoolest.
Kasvatuse küsimus
Koeraomanikust reisihuvilise Monica Merima arvates kuulub vanas Euroopas koer lemmikloomana nii kindlalt inimeste igapäevaellu, et tema ilmumine avalikku kohta ei tekita kelleski peapööritust. Kuhu on inimesel tarvis minna, sinna ta läheb, ja kui ta on koos koeraga, siis mõistagi liigutakse koos. Eks ole igal pool neid, kellele koerad meeldivad, ja neid, kellele mitte. Sellele vastavalt ka käitumine: mõni tõttab vaimustushüüdega tutvust sobitama, mõni ei tee lihtsalt välja. Kohvikutes ja restoranides on täiesti tavaline, et küsimata tuuakse koerale kausike veega. Mõnel pool pakutakse tasuta suupistetki.
Välismaa koerad on üldiselt hästi sotsialiseeritud — kuna loom on pisikesest peale oma peremehega kõikjal kaasas käinud, siis teisiti ei saakski. Inimesed saavad aru, miks nad on endale koera muretsenud, nad tegelevad oma lemmikutega ning muidugi käituvad koerad seetõttu üldjoontes hästi.
Monica on eri riikides reisides imestanud, kas seal tõesti on vähem koera- ja kassiallergia küüsis vaevlevaid inimesi, sest sellise argumendiga ei ole teda koeraga üheltki ukselt tagasi saadetud. Eestis kuuleb seda väljendit kahtlaselt tihti — nii kohvikutes kui ka omanikelt olukorras, kui kergekäeliselt võetud lemmikust päevapealt loobuda otsustatakse.
Aga näiteks toidukauplused? Minu kodupoe Tüdrukud uksele tekkis paar kuud tagasi silt „Koertega sisenemine rangelt keelatud!”. Imestava küsimuse peale vastati poest, et nende arvates on see absoluutselt enesestmõistetav, et koertega poes ei käida.
Suurte kettide nagu Prisma, Selver ja Rimi esindajaid paistab küsimus koertega poodi sisenemise lubamisest üllatavat. Pärast nõupidamist selgub, et Prisma kauplustesse võib siseneda sülekoeraga, aga neist suuremad isendid tuleb jätta ukse taha. Koerakohti kaupluste uste ees ei ole, aga lahke soovituse kohaselt võib oma lemmiku kinnitada rihmaga jalgratta kohtadele. Kui aga omanik ei julge oma looma ukse ette jätta, soovitab seesama lahke inimene kaupa teha kaupluse turvamehega, kes teie karvasel sõbral silma peal hoiab.
Rimi kauplustesse koertega siseneda ei tohi. Selveri avalike suhete juhilt saan samuti eitava vastuse. Põhjenduseks see, et Selver kaupleb peamiselt toiduainetega ning kui loomad on poes, ei suudeta tagada toiduainete müügiks vajalikku puhtust. Aga miks ometi ei ole peremarketite juurde loodud koerte hoiukohta, kus keegi neil silma peal hoiab, et omanik saaks muretult oma raha kulutada? Välismaal on sellised asjad täiesti igapäevased.
Erinevad ootused
Mitteloomaomanikest ei ole muide paljudel midagi selle vastu, kui restoranis viibivad ka koerad: kui loom püsib omaniku kõrval, ei lehka ega tüüta muul ebameeldival moel. Aga jagub ka neid, kellele ei meeldi restorani sööma minnes territooriumi võõraste koertega jagada. Näiteks Eva, kes on nii lapsevanem kui ka koeraomanik, on pigem koertega restoranis aja veetmise vastu. „Restoraniminek on minu jaoks rahulik ja naudingut pakkuv tegevus, sisuliselt kvaliteetaeg, kui eelistan mitte osa saada kõrvallaudadest kostvast nii laste kui ka koerte kasvatustööst. Lisaks arvan, et koera jaoks on ühes kohas toidulõhnade keskel istumine piin. Olen ise näinud, kui koerale ulatatakse peremehe palvel joogikauss, mis sarnaneb klientide laual olevate nõudega, ja see on lihtsalt ebahügieeniline.” Mõistlik ja arusaadav põhjendus.
Tegelikult ei meeldi ka mulle see, kui olen ostnud heale kontserdile kalli pileti ja muusika nautimise asemel pean mõne tüdinud lapse huilgamist kuulama, sest lapsevanemad lihtsalt ei tule selle peale, et väikelapse koht ei ole mitu tundi kestval muusikaüritusel. Aga ma ei ole sellepärast kuri!
Koerasõbralikud kohad pealinnas
NOP, Novell, Komeet, Moon, Spirit, Pirita jahtklubi ja Vesivärava kohvik
C’est la Vie kohvik, kus peale sõbraliku suhtumise on koertele toodud ka veekauss ja seda teenindaja initsiatiivil!
Kohvik Platz Rotermanni kvartalis
K-Rauta kauplused
Hell Hunt, kuni keegi külastajatest kaeblema hakkab
Aianduskeskuses Hortes on lausa lemmikloomaosakond, kuhu on oodatud ka karvased ostlejad
Kohvik Matilda, aga ka Tapas Bar, Chakra ja Chedi (viimases võib koeraga viibida ukse lähedal ja tingimusel, et koer ei haugu).
Allikas: PULSS
Ajakirja PULSS saab lugemiseks kaasa haarata järgmistest kohtadest: Kino Artis, Reval Cafed, spordiklubid MyFitness Status Club, Sparta, Kalev Spa, Horizon Travel jpt. kohtadest.