Küllap on igaüks vähemalt kunagi nõgese kõrvetust tunda saanud, kuid vähesed on juurelnud selle üle, kuidas nõges end kaitseb. Kui nõgesetaime lähedalt ja teraselt silmitseda, leiame lehtedelt ja vartelt ohtralt karvu. Kõrvetamise kindlustavad erilised kõrvekarvad.

Nõgese kõrvekarv kujutab endast ühte väljaveninud ehitusega rakku. Tilgakujuline alumine osa on ümbritsetud teiste rakkudega, mis moodustavad lehepinnalt väljaeulatuva mügeriku. Mida rohkem tipu poole, seda enam hakkab kõrvekarv ahenema ja lõpeb peenikesel teravikul asetseva munakesega. Nagu taimerakkudele kohane, nii ümbritseb ka üherakulist kõrvekarva rakukest. Taimepinnalt väljaeenduvad piigikujulised rakukestad sisaldavad tipuosas ohtralt räniühendeid.

Nõgese lehe, sealhulgas ka kõrvekarva puudutamisel, murdub tipuosa kergesti ära, sest räniühendid on küllaltki haprad. Moodustuv nõelakujuline teravik tungib hõlpsalt nahka ja lubab kõrvekarva vedelal sisul tekkinud mikrohaavakesse voolata. Kõrvekarva rakus on lahustunud kujul mürgiseid valke, mis nagu süstlanõela kaasabil ohvri kehasse tungivad. Kui mürgised kehavõõrad valgud hakkavad ohvri nahka mõjutama alles mõne aja möödudes peale kõrvetamist, siis vigastuskohta sattunud sipelghape annab kohe tajutava valuaistingu. Et korraga toimub kokkupuude väga paljude kõrvekarvadega, on ka valusähvatus tuntav ja taimest tõmbutakse kiiresti eemale.

Esimesele taimepoolsele karistusele tema puudutamise eest järgneb mõne aja möödudes veel teinegi. Kõrvetada saanud koht hakkab punetama ning tekib ebameeldiv sügelus, tundlikuma nahaga inimestel ilmestavad kõrvetuskohta lõpuks valkjad kublad. Et paljud allergeenid kutsuvad ülitundlikel inimestel esile nõgese kõrvetusele analoogse nahareaktsiooni, siis sellist haiguspilti nimetatakse nõgestõveks ehk urtikaariaks. Võõrapärane termin tuleneb nõgese ladinakeelsest nimest Urtica.

Eestis kasvab kaks nõgeseliiki: kõrvenõges ja raudnõges, mis mõlemad ühesuguse eduga hooletuid puutujaid valusähvatusega kostitavad. Meil kasvavate nõgeseliikide kõrvetus põhjustab vaid paikseid nahaärritusi, kuid maailmas on nõgeseid, mille kõrvevedelik on nii mürgine, et põhjustab inimestel krampe ja raskematel juhtudel isegi surma. Sellised ohtlikud nõgeseliigid kasvavad näiteks Jaava ja Timori saartel.

Nõgese kõrvetus on tegelikult kaitsekohastumus, mis peaks vältima nii taime puutumist kui ka ärasöömist. Aga alati see ei aita ja inimesed on nõgeste kõrvetavaid omadusi endi kasuks proovinud rakendada. Ka meie loodusravi tavades on ammustest aegadest tuntud nõgestega vihtlemist, mida soovitati jooksva (reuma) vaevuste leevendamiseks. Enamasti hautati nõgesevihtu mõni aeg kuumas vees, selleks et vähendada liigtugevat nahaärritust. Aga rahvameditsiinis on soovitusi vihtlemiseks värskete nõgestega, nii et kublad välja tulevad ja nahk punetama hakkab.

Inglismaal seevastu korraldatakse isegi kõrvenõgeste söömise võistlusi, kus võitjaks osutub see, kes suudab koguseliselt kõige rohkem nõgeseid alla kugistada. Et huuled ja suu limaskestad on eriti õrna nahaga, siis ei tasu võistlejate tundmusi eriti kadestada.
Rahustuseks nõgesetee joojatele ja nõgeselisandiga toitude sööjatele võib öelda, et kuivatatud või kuumutatud nõgeselehed minetavad samuti kõrvetusvõime.