Kui küpsetad kakku

Iga perenaise salatikauss, supipott või saiapann on naabrinaise omadest erinev, olgu peale, et nad samu toiduaineid sama retsepti järgi kasutavad. Võtame näiteks saiataigna. Tavaliselt sumame jahu kaussi, kopsime munad sekka, kallame vedeliku ja pärmilahuse takkapihta, siis pliidinurka kerkima ja saab sai missugune. Aga mitte nii hea kui naabritädil, kes teeb niiviisi:

Laseb jahu läbi sõela, mille tagajärjel saab jahu juurde hapnikku, muutub kohevamaks ja küpsetis kerkib ühtlaselt ning jääb kenasti kõrge.

Kui naabritädi koogi või karaski kergitamiseks kuiva pärmi, küpsetuspulbri või sooda appi võtab, segab ta selle jahusse, mitte vedeliku hulka. Kui sooda või küpsetuspulber kasvõi hapupiimaga segada, jääbki kogu lugu kerkimata, sest hape on sooda neutraliseerinud. Ei juhtu kodus pärmi olema, solksab tädi taignasse kõva klaasitäie õlut, ka see ajab asja ära.

Tainas jääb kohev ka sellepärast, et ta ei võta aineid otse külmkapist, vaid laseb nii munadel, jahul, piimal kui ka taignanõul enne tükk aega toatemperatuuril soojaks minna. Naabritädi ei pane tainast liiga suure sooja kätte kerkima. Seal kerkib ta küll kohinal ja kiiruga, aga pärast vajuvad kuklid-koogid pannil kokku. Kerkimisajaks võtab ta vähemalt paar tundi.

Kui tainas juba pannile vormitud, ei tee naabrinaine vähemalt paarikümne minuti jooksul ahjuust lahti, muidu võib jälle juhtuda, et kakk vihastab ja ei mõtlegi edasi kerkida.

Biskviittaignast küpsetatud torti (munad, jahu ja suhkur) ta pärast ahjust võtmist kohe veranda peale külma kätte ei vii, kena kakk võib seal jälle ehmatusest madalaks vajuda. Kui tädi igati immutatud ja kaunistatud torti, ka poe oma, kauem hoida tahab, pistab ta sellele seltsiks õuna karpi.