Lemmiklill läbi sajandite — pelargoon

Pelargoonid potikestes aknalaudadel, pelargoonid rõdudel, pelargoonid verandadel ja iluaedades — nii on nad oma iluga juba õige mitu sajandit kaunistanud loetlematul hulgal kodusid. Nagu moes ikka, nii on ka pelargoonide populaarsusel olnud omad tõusud ja langused. Kord on nad lillede hulgas kõigutamatud kuningannad, kord jälle tuhkatriinud, põlatud kui vanamoelisuse ja väikekodanlikkuse sümbolid. Mis on küll selles taimes nii erilist, et ta ikka uuesti ja uuesti on tagasi võitnud korduvalt kaotatud populaarsuse?

Kas heal lapsel mitu nime või…

Kõigile hästi tuntud toa- ja rõdutaime, pelargooni, kutsutakse rahva seas sageli hoopis geraaniumiks. Mis seal siis vahet on? Nimetus geraanium tuleb kreekakeelsest sõnast geranos, mis tõlkes tähendab kurge. See nimetus viitab taime omapärasele vilja lõpposa kujule, mis tuletab meelde kure nokka. Taimeteadlased jagavad õite- ja viljade peenema ehituse iseloomu järgi need suhteliselt sarnased taimed kaheks rühmaks — perekond Geranium’iks ja perekond Pelargonium’iks. Neist esimesi tuntakse meil Eestis looduslikult kasvavate kurerehade nime all ja nende õied on aktinomorfsed (mitmeteljelise sümmeetriaga).

Teine perekond, pelargoon, mida kasvatatakse valdavalt potililledena, on aga pärit hoopis Lõuna-Aafrikast ja sai oma nime teisest kreekakeelsest sõnast pelargos — toonekurg. Valdav osa teadaolevatest ligi 280 looduslikust pelargooni liigist pärinebki Aafrika lõunatipust Kaplinna ümbrusest. Enamuses neist on rohtsed, harvem puhmas- või põõsastaimed, veelgi vähem leidub nende seas sukulente (lihaktaimed). Nende lehed on tavaliselt terveservalised, harvem lainja äärega. Väikesed, bisümmeertilised (kahepoolne sümmeetria) õied, keskmise läbimõõduga kuni 3 cm, on koondunud varte tippudes olevatesse õisikutesse, mis võivad välja kasvada iga lehe kaenlast.

Aastasadadega tuhandeid sorte

Esimesed teated pelargoonide kasvatamise kohta pärinevad juba 16 sajandi Hollandist, ja nagu paljud teisedki praegusaegsed massiliselt kasvatatavad kultuurlilled, levisid ka nemad sealtkaudu kiiresti üle kogu Euroopa. Esialgu kasvatati juba looduslikult suuremaõielisi liike, mis koheselt köitsid ka aretajate huvi ning nende baasil loodi kiiresti hulgaliselt hübriidseid vorme ja sorte, millega 17.-18. sajandil ehiti enamust Inglismaa, Austria, Saksamaa ja Prantsusmaa kroonitud peade residentse ning ülikute aedu. Edukalt kasutati pelargoone ka lossiparkide kujundamisel. Ja nagu ikka levisid nad aegade voolus äravalitute juurest lihtrahva hulka.

Tänaseks müüakse maailma lilleturgudel üle tuhande erineva pelargooni sordi, kus nad edukalt võistlevad kõikide ülejäänud lillede kultuursortidega. Praeguseks on nende aretus saanud uue tuule tiibadesse ning pelargoonide populaarsus nii ruumi- kui aiakujunduses on taas tõusuteel.

Et selles kirevas ja kaunis maailmas paremini orienteeruda, jaotatakse pelargoonid nelja põhirühma: viir-, suureõielised-, luuderohulehised- ja lõhnavad pelargoonid. Rühma on kokku koondatud välimuse poolest sarnased sordid, vormid, hübriidid, kellel on sarnased vajadused edukaks kasvamiseks kultuuris.

Viirpelargoonid

Siia kuuluvad kõige mitmekesisemad sordid, mis kõik on ühe viirpelargooni Pelargonium zonale vormid, sordid või hübriid. Tegemist on Euroopas haljastuses ühe enimkasutatava lillede rühmaga ning pole ka ime, sest viirpelargoonid on vastupidavad ja õitsevad ühtlaselt, ilma pikemate vaheaegadeta varakevadest kuni novembri ja isegi detsembrikuuni välja. Õisikud kasvavad välja igast lehekaenlast. Kui iga üksik õis õitseb keskmiselt 5-6 päeva, siis üks õisik kaunistab taime 3 kuni 4 nädalat.

Paljudel viirpelargoonidel on lisaks kaunitele õitele veel ka väga dekoratiivsed lehed. Osadel neist on viirud lehel värvunud eredalt pruuniks, valgeks või punaseks. On aretatud ka sorte, mille lehel on vööt erelilla. Nad on haljastajate jaoks universaalsed taimed, sest samu sorte võib ühesuguse eduga kasvatada nii avamaal peenras kui katmikaladel pottides-kastides.

Eesti kliimas kasvavad viirpelargoonid väga hästi. Kasvukohaks sobib talle poolvarjuline või päikesepaisteline, kuid viljaka mullaga koht. Viirpelargooni sorte on väga palju. Toon siinkohal väikese valiku meil enamlevinud viirpelargoonidest:

1. „Meteoor“- kõrgekasvuline (kuni 60 cm) leekivpunaste õitega pelargoon — üks vanimatest ja läbi aegade populaarsematest pelargoonisortides, aretatud 1889.a. Prantsusmaal.
2. “Rokoko”- madalakasvuline lõheroosa pelargoon
3. “Alba”- madalakasvuline valge pelargoon
4. “Montevideo”- madalakasvuline heleroosa pelargoon
5. “Boogy”- madalakasvuline punakas-oranž kuni oranžikas-punane pelargoon
6. “Tiffany”- madalakasvuline neoonroosa (punane) pelargoon
7. “Merkur”- madalakasvuline säravpunane pelargoon

Suureõielised pelargoonid

Seda rühma eristavad teistest, nagu nimigi ütleb, teistest oluliselt suuremad ja eredalt värvunud, kuni 6 cm diameetriga, õied. Selle grupi looduslikuks esivanemaks peetakse Pelargonium grandiflorum. Mandri-Euroopasse toodi esimesed suureõielised pelargoonid 1830.a. Inglismaalt, mistõttu osades aiaalastes kirjutistes võib neid leida ka inglise pelargooni ja/või kuningpelargooni nime alt. Nimi säilis, kuigi edaspidises aretuses osalesid valdavalt juba saksa ja prantsuse lillekasvatajad.

Suureõielised pelargoonid jaotatakse rühmadesse õite värvuse järgi: punased, valged, roosad jne. Kaasaegse aretustöö tulemuseks on vahepealsed värvusrühmad: roosakaspunane, roosa pruunide täppidega jne. See grupp on kahtlemata kõige muljetavaldavama välimusega, kuid samas ka tingimuste suhtes kõige nõudlikum ja meie tingimustes võiks neid kasvatada pigem katmikaladel ja pottides aknalaudal.

Luuderohulehised pelargoonid

Selle rühma rohtsete vartega sordid on valdavalt aretatud looduslikust pelargooniliigist Pelargonium pelatum. Tegemist on teistest rühmadest tugevamakasvulisemate ja vastupidavate sortidega. Nende lehed sarnanevad välimuselt luuderohu omadele, mille järgi rühm ka oma nime sai. Enamusel neist on pikad rohtsed kasvud, mis rõdukastide ja amplite servadelt alla ripuvad. 1,5 — 3 cm läbimõõduga tähekujulised õied on koondunud keskmise tihedusega õisikutesse.

Õitsevad vaheaegadeta mai algusest sügiseni välja. Pole siis ime, et rõdude ja palkonite haljastuses nende populaarsus järjest kasvab. Oluline on jälgida, et pikad rohtsed kasvud ei satuks vastu pinnast, mistõttu selle rühma esindajaid on soovitav kasvatada ülesriputatult kas pottides-korvides või postamentidel. Kaasaegse aretustöö eesmärgiks on aretada ilmastikukindlamaid sorte, mida saaks välistingimustes edukalt kasvatada ka parasvöötme põhjapoolsematel aladel.

Meie kliimas kasvavad nad väga hästi. Kasvukohaks tuleks valida poolvarjuline või päikesepaisteline koht ja nad vajavad viljakat kasvupinnast. Luuderohulehistel pelargoonidel on väga palju sorte, milledest osa on koondatud omakorda nn. sordirühmadesse. Toon siinkohal väikese valiku meil levinumatest luuderohulehistest pelargoonidest:

Sordirühm “BLIZZARD”: siia kuuluvad ühekordsete õitega rohkelt õitsevad tugevakasvulised pelargoonid.
1. “White Blizzard”- ühekordsete valgete õitega pelargoon
2. “Pink Blizzard”- ühekordsete roosade õitega pelargoon
3. “Red Blizzard”- ühekordsete erepunaste õitega pelargoon
4. “Dark Red Blizzard”- ühekordsete tumepunaste õitega pelargoon
5. “Blue Blizzard”- ühekordsete helelillade õitega pelargoon

Valim teiste sordirühmade esindajatest:
1. “Belladonna”- roosa täidisõieline ning püstisemate vartega pelargoon
2. “Narina”- tulipunane täidisõieline ja keskmise kasvuga pelargoon
3. “Luna”- valge täidisõieline ja madalakasvuline pelargoon
4. „Acapulco”- rõõmsalt roosade ühekordsete õitega ja lopsaka kasvuga pelargoon
5. “Butterfly”- helelilla täidisõieline ning keskmise kasvuga pelargoon
6. “Regtime”- erepunane täidisõieline pelargoon

Lõhnavad pelargoonid

Selle rühma esindajate lehed sisaldavad hulgaliselt eeterlikke õlisid, mis taimega vähimagi kokkupuute korral vabanevad ja tunda on tugevat, just sellele sordile omast, aroomi. Selle rühma aretuses olid tähtsaimateks looduslikeks esivanemateks Pelargonium capitatum ja Pelargonium crispum. Viimasest aretati kõrgekasvulisi sorte, millede hulgas on populaarsemad „Graveolens“ ja „Variegata“.

Mõnede liikide ja sortide lehtedes sisaldub lõhnaineid sellisel määral, et neist toodetakse kosmeetika- ja parfümeeriatööstuse tarbeks aroomõlisid.

Et nad tunneks end nagu omas kodus…

Selleks, et saavutada oma koduses haljastuses maksimaalselt hea tulemus, on vaja tunda oma kasvandike vajadusi ja neid võimalikult täielikult rahuldada. Pelargoonide kasvatamisel tuleks lähtuda järgmisest:

Rohkem valgust, vähem niiskust. Looduslikult on pelargoonid pärit Lõuna-Aafrikast, piirkonnast, kus sajab korrapäratult ning suhteliselt harva, aga see-eest on palju päikesepaistelisi ilmu. Seega peaksimegi neile tagama head valgustingimused ja mõõdukalt vähese kastmise, eriti talvel, kus madalamate temperatuuride juures võib liigne niiskus põhjustada õrnadel lehtedel ja vartel mädaniku teket.

Õige orgaaniline elukeskkond. Kõige paremini tunnevad pelargoonid ennast lõuna- ja idapoolsetel akendel-rõdudel istutatutena pottidesse või kastidesse, mille suurus valitakse juurepalli suuruse järgi: uude kasvukohta ümber istutades on vaja võtta igas mõõtmes ühe sõrme laiuse võrra suurem nõu kui seda oli vana. Liiga suur nõu kutsub esile intensiivse juurte ja varte kasvu ning õitsemine muutub taimele teisejärguliseks ülesandeks.

Parim muld segatakse võrdsetest osadest lehemullast, turbast ja jämedamateralisest liivast. Võib muidugi kasutada ka tavalist aiamulda. Aktiivsel kasvuperioodil võiks anda lisaks veidi mineraal- või vedelväetisi, mille koostises on pisut rohkem lämmastikku. Õitsemise ajal aga kasutada vähema lämmastikusisaldusega segusid, milles on enam fosforit ja kaaliumi. Aknalaual kasvatatavaid pelargoone tuleks suvise intensiivse päikese eest kaitsta ekraaniga, et vältida ülekuumenemist, mis aga veel parem — viige nad välja värske õhu kätte. Kui on võimalik nad aeda istutada, siis tehke seda julgesti. Kõige paremini tunnevad nad end 18-20 C juures. Sügisel tooge nad aga tuppa tagasi.

Talvine puhkus kulub marjaks ära. Sügisel tuppa talvitama toodud pelargoonid võib lihtsalt tihedalt plastikkastidesse üksteise kõrvale kokku suruda ning katta pealt õhukese turbakihiga. Puhkeperioodil on soovitav neid hoida tavalisest madalama temperatuuriga ruumis (kuid võib edukalt hoida ka toas) ja kasta väga harva, vaid selleks, et juured ära ei kuivaks. Kuid rühmiti on siin mõningad erinevused. Nii vajavad suureõielised pelargoonid 6-9 nädala jooksul talviseks puhkuseks 10-12 C temperatuuri, mis stimuleerib nende rikkalikku õitsemist. Luuderohulehised pelargoonid vajavad selleks aga veelgi madalamat temperatuuri: 4-6 C, mida saab kodudes pakkuda vaid keldrites.

Pelargoonist lõhnateraapias

Nii vana kui on inimkond on ka teadmised erinevate taimeliikide lõhnade ravivast ja maagilisest toimest ning nende segulõhnade võluomadustest. On võimatu üle hinnata lõhnade tähtsust inimese elus. Nende mõjuspekter on erakordselt lai, ulatudes bioloogilisest (kaitsvast) funktsioonist mitmesuguste emotsionaalsete ja psüühiliste mõjudeni, mille läbi nad mõjutatavad inimese üldist enesetunnet, meeleolu ja tervist. Peenema tajuga inimesed tunnetavad lisaks veel ka helide, värvide ja valguse mingit erilist sisemist mõjuseost lõhnadega.

Rasune nahk: nahk läigib ja rasu ületootmine põhjustab sageli vistrikke. Õigesti valitud antiseptilised aroomiõlid aitavad hoida rasueritust tasakaalus ning vältida vistrike teket. Sobivad aroomiõlid: küpress, pelargoon, bergamott (fototoksiliste omaduste tõttu ei tohi kasutada suvel), sandel, teepuu, rosmariin, saialill. Baasõliks sobivad: aprikoosiseemne- ja jojobaõli.

Hirmuga segatud ängistus, millega kaasneb muretsemine, juurdlemine, rahutus ja halb eelaimus (südamevalu) või paranoia, leevenduseks kasutage 15 tilka bergamotiõli, 5 tilka lavendlit ja 10 tilka pelargooni segatuna 30ml baasõlis.

Tasakaalustav ja hooldav massaaźi- ja/või vanniõli koosneb tavaliselt macadamia pähkli-, seesamiseemnete- ja aromaatsetest õlidest. Viimaste hulgas on eelistatumad pelargoon ja lavendel, mis rahustavad ning harmoniseerivad nahka taastades selle sisemise tasakaalu

Kõiki neid segusid võib kasutada nii massaaži juures kui panna vannivette või hingata sisse koos auruga. Nendega võib teha ka sooje ja/või külmi mähiseid, mis asetatakse pea peale. Alusõlideks sobivad kõik köögiviljadest valmistatud õlid. Tavapärasemad neist on magusmandli-, aprikoosiseemne-või viinamarjaseemneõli.

Rahvatarkusi pelargoonist

Vanarahva tarkuse järgi aitas moosi pinnale laotatud pelargooni leht ära hoida keedise riknemist.

Pelargoonidele omistatakse tervistavat ja leevendavat mõju (mis on tänapäeval ka teaduslikku kinnitust leidnud) ning lisaks veel ka mitmeid maagilisi omadusi:

punaseõielised pelargoonid ajavat eemale kurje vaime.

roosaõielised pelargoonid soodustavat armastust.

lõhnavate pelargoonide lehti soovitatakse koguda hõredast riidest kotikestesse ning paigutada eluruumide erinevatesse kohtadesse, et kaitsta elanikke kurja silma ja muude halbade mõjude eest.

Lääne–Euroopas on viimasel aastakümnel hakatud pelargooni värskete ja kuivatatud lehtedega maitsestama salateid, suppe ja liharoogasid.