Lihavõtte sümbolid

Lihavõtted e. munapüha e. kevadpüha e. kiigepüha e. ülestõusmispüha (25.-28.märts). Kõik need nimed annavad edasi pühade tähendust ja toimetusi. Kirikukalendri järgi lõppes sel päeval paast ning võis taas liha süüa. Lihavõtted kuuluvad liikuvate pühade hulka. 1. täiskuu pühapäev pärast kevadist pööripäeva on lihavõtted.

Lihavõtetel toodi suur tükk liha lauale, küpsetati vasikalihapraadi ning Suure Laupäeva õhtul valmistati vasikalihasülti. Pühadelauale kuulusid kohupiim, kohupiimapirukas, sai, praetud kala, silk sibulaga, piim, kohv ja mitmesugused munatoidud.

Lihavõtete tähtsaim toiming oli pühademunade värvimine. Munade värvimist võib alustada Suurel Neljapäeval. Mune värviti palju ja võimalikult kirjuks. Värvimiseks kasutati sibulakoori, saunaviha lehti, linaseemneaganaid, värvilisi lõngajuppe, nartse, seemneid jm. Iga muna seoti eraldi pakikeseks ja keriti niidiga risti-rästi kinni. Pakitud mune keedeti vähemalt 10 minutit. Kõige ilusam muna hoiti kõige kallimale.

Muna värvustel oli ka oma tähendus:
punane — armastus
roosa — õrnus
roheline — lootus
sinine — truudus
kollane — valskus
hall — tasadus

Pühademunaga oli seotud mitmesuguseid kombeid ja tavasid: munade vahetamine, veeretamine, koksimine jne. Kui esimese lihavõttepüha hommikul lauda istuti, siis enne munade söömist koksiti neid. Koksimise ajal mõtles kumbki koksija ühe salajase soovi. Kelle muna jäi pärast koksimist terveks, selle soov läheb täide.

Lihavõtete sümbolid

KOLLANE NARTSISS — piibli järgi paradiisilill — õitseb paljudes maades just lihavõtepühade paiku. Varakevadised lilled, eriti sibullilled, tähendavad uut elu. Kuna maasse pistetud sibulatest tärkab uus taim, on kevadistest sibulakasvudest saanud ülestõusmise, surma üle saavutatud võidu ja elu sümbol.

MUNAGA liitub erinevatest kultuuridest ja uskumustest tuntud mõte: muna kui loomise, viljakuse ja kasvu sümbol. Kevadpühade ajal on muna maailma eri paigus kujutanud looduses tärkavat elu. Muna, mis paistab elutuna, peidab endas uue elu algeid. Kesk—Euroopa germaanlased matsid endistel aegadel mune mulda, et mõjutada sellega põllu viljakust. Ristiusu tekkides viidi põllule õnnistatud mune ning paluti õnne ja kaitset algavale põllutööaastale.

Lihavõttekaarte kaunistavad tavaliselt kollased KANAPOJAD. Kodus kaunistatakse tibukestega lihavõttelauda, pannakse neid ajatatud muru sisse või pajuokstele. Erilist iseseisvat tähendust lihavõttetibudel ei ole. Ilmselt on tibu sammuke edasi munast uue elu tekkimisel, seega üks ilming lihavõtetega seotud elu-sümboolikast.

Uue elu sümboliks on ka lihavõttejänes. Sügavamalt kui kuskil mujal on JÄNES lihavõttesümboliks Kesk—Euroopas, kus lihavõtteleibki vormitakse kohati jänese—kujuliseks.

Nii mõnigi kristliku sümboli tekkelugu ulatub eelkristlikku aega. Ristiusu levides leidsid vanad tavad uue tõlgenduse, omandades usule vastava tähenduse. Nii oli ka jänkudega. Jänes on paljude rahvaste uskumustes oma kiire ja rohke paljunemise tõttu viljakuse, elujõu ja elu sümboliks. Saksamaal liitusid jänes ja lihavõtted lõplikult 17. sajandil. On levinud üldine arvamus, et just jänes toob majja lihavõttemunad.

Nii näemegi lihavõttekaartidel jänkukesi, munakorv käppade vahel. Kirikliku sümbolina on lihavõttejänesel kolm tähendust. Viljakuse sümbolina kujutab jänes Kristuse ülestõusmise kaudu inimkonnale kingitud uut elu. Jänese valge värv näitab, kui puhas peaks olema inimese sisemus ja elu. Kolmas tähendus liitub uskumusega, et jänes magab silmad lahti või ei maga üldse. Selles on nähtud Kristuse ülestõusmise sümbolit, s.t. ka surnuna ei suikunud Jeesus igavesele unele.