Liilia — Linnutee lill

Kes meist ei tunneks suursugust lille liiliat. Juba enam kui kaks aastatuhandet on vanades legendides valget liiliat kirjeldatud kui jumalannade lille, mille nad olla noppinud oma taevastel ringkäikudel linnutee servalt. Vanas Kreekas oli valge liilia Aphrodite, Artemise ja Hera atribuut. Vanas Roomas kuulusid valge liilia õied lahutamatu osana Venusele, Dianale ja Junole. Meile tuttavamas, kristlikus kontekstis ja hieraldikas (vapinduses), tähistas kuldne liiliaõis Neitsi Maarjat.

Kes me tegelikult oleme?

Liiliad on mitmeaastased sibultaimed, mis kuuluvad liilialiste sugukonna Liliaceae, perekonda liiliad Lilium. Nende lähisugulasteks on tulbid, hüatsindid, püvililled ja tõsi-tõsi — laugud, s.t. et kokandusest tuttavad sibulad ning küüslaugud kuuluvad nende kuninglike lillede lähikondlaste hulka.

Praeguseks tuntakse kokku umbes 100 looduslikku liilialiiki, milledest enamus pärineb põhjapoolkeralt. Looduslikult võib neid leida metsadest mägedeni, aasadest mädasoodeni välja. Kuidas me oma nime saime?

Sõna „liilia” tuli meie keelepruuki vana-kreeka sõna „leirion“ mugandusena. Tõlkes tähistas see valget liiliat. Kreekakeelse leirion’i ladinakeelne vaste „lirium“ võeti hiljem botaanikute (taimeteadlaste) poolt aluseks perekonnanime Lilium moodustamisel.

Mõnda meie pikast kultuuriloost

Katsed liiliaid kultuuris kasvatada ulatub aegade hämarusse. Arvatakse, et esialgu kasvatati neid kui ravimtaimi ja oma söödavate sibulate tõttu ka kui toidutaimi. Nende erakordselt dekoratiivne välimus muutis nad maailmas tuntuks aga hoopis dekoratiivtaimedena. Sihipäraselt hakati liiliaid aretama siiski alles 19. sajandi alguses. Täna on liiliate tuntuimaks aretuskeskuseks kujunenud tulbimaa Holland, kes on hetkel suurim liiliasibulate tootja ja eksportija (s.h. ka ajatamiseks vajaliku materjali tootmine). Siin välja aretatud sordid on oma looduslikest eellastest oluliselt vastupidavamad ja tervemad. Nad õitsevad rikkalikumalt ja paljunevad paremini.

”Kaart” meie maailmas orienteerumiseks

Et suuta orienteeruda selles rikkalikus hübriidses lillemaailmas koostati eriline klassifikatsioon, mille lõi 1962.a. Jan de Graaft. Tema rahvusvaheliselt kasutatava klassifitseerimise põhialuseks on hübriidide põlvnemine. Süsteem koosneb kaheksast põhirühmast:

1. Aasia-hübriidide rühm. Nende liiliate metsikud esivanemad pärinevad Aasiast ja nendeks on üldtuntud tiiger- ning tuliliilia. Siinsed sordid on reeglina kõik vähenõudlikud, suhteliselt külma- ja haiguskindlad. Neile on iseloomulik kiire paljunemine. Tegemist on ääretult mitmekesise ja sordirikka rühmaga.

Õite kuju ja nende asetuse järgi õisikus liigitatakse nad kolmeks alamrühmaks:
I (a) — õied püstised, karikakujulised, asetsevad üksikult või sarikjas õisikus, põhiliselt varaõitsevad sordid;
I (b) — Õied õisikus horisontaalselt laiuvad, enamasti varaõitsevad sordid;
I (c) — Õied turbanikujulised, rippuvad

Aasia-hübriidide hulka kuuluv ”Aelita”- nimeline liilia, oma säravkollaste õitega, on selle rühma üheks säravamaks näiteks ja paljude aedade ehteks.

2. Martagon-hübriidid. Siia kuuluvad kõik Martagon liikidest: meilgi vanades aedades levinud kirju liiliast ja/või Hansoni liiliast, ja nende teisenditest aretatud sordid. Lillede värvivalik on lai.

3. Candidum-hübriidid. Siia kuuluvad sordid põlvnevad peamiselt Euroopa päritoluga liilialiikidest Lilium candidum, L. chalcedonicum ja veel paljudest teistest, välja arvatud kaks Euroopa liiki: L. bulbiforum ja L. martagon. Need on kõige varasemat istutust nõudvad liiliad. Üksnes augusti alguses maha pandud sibulad jõuavad juba sügisel endale kasvatada rohelise leheroseti, millega koos nad ka talvituvad.

4. Ameerika-hübriidid. Nende esivanemateks on Põhja-Ameerika looduslikud liiliad.

5. Longiforum-hübriidid. Kõik selle rühma sordid ja hübriidid on välja aretatud viiest looduslikust liilialiigist: Lilium longiforum, L. formosanum, L. philippinense, L. neilgherrense, L. wallichianum. Viimase aja suursaavutuseks peetakse nende liikide geneetilise muundamise tulemusena saadud polüploidsed vorme.

6. Trompet-hübriidid. Kõik siia kuuluvad sordid saadi ristamistest topeltõitega liilialiikide — Lilium regale (kuningliilia), L. sargentiae (sergenti liilia), L. leukanthum (piimvalge liilia), L. sulphureum jt. Õite kuju järgi jaotatakse neljaks alamrühmaks. Sellesse sordirühma kuuluvad tugevalõhnalised suurte trompetikujuliste õitega liiliad. Ma vist ei eksi eriti, kui ütlen, et nende sortide hulgast leiame taimeriigi ühtede suuremate õite omanikud. Trompetliiliate õied on tavaliselt valged, kollased, roosad või punased. Esinevad ka nimetatud värvuste varjunditega valged õied. Tuntuimateks sortideks on Golden Splendour, Pink Perfection ning African Queen.

7. Ida- ehk Oriendi-hübriidid. Nad on aretatud Ida-Aasia liikidest Lilium auratum , L. speciosum, L. japonicum, L. rubellum ja nende teisenditest. Osad hübriidid saadi nende ristamisest liigiga Lilium henryi. Nad on kasvatatavad avamaatingimustes, kuid edukas kasvatamine vajab oluliselt rohkem oskusi ning vaeva. Meie oludes muudab nende kasvatamise keeruliseks siinne mullastik ja kliima, samuti on nad tundlikud haiguste suhtes. Kellel soovi, võiks katsetada Stargazer või Black Beauty’ga, mis on mõnevõrra vastupidavamad sordid.

8. Kõik sordid, mis ei kuulu eelnevatesse hübriidirühmadesse.

Mida silmas pidada istutusmaterjali ostmisel ja kasutamisel?

Kui lähete poest, turult, laadalt või naabrilt lillesibulaid ostma, siis esimesena pöörake tähelepanu sibulate suurusele. Raudsed reeglid:

suurem sibul garanteerib õite kasvamise, aga neil on loomulikult ka kõrgem hind. Praegu poodides pakutavad liiliasibulate pakendites (valdavalt Hollandi toodang) on kõik mugulsibulad sellise suurusega, et tagavad õigeaegse istamise korral taime õitsemise juba istutusjärgsel suvel.

sibulad peavad olema terved, s.t. soomuste vahel ei tohiks olla hallitust ega mädanikku. Et ära hoida liiliasibulate mullaga kokkupuutest tingitud haigustesse nakatumist võiks mugulad ümbritseda sõmera liivaga. Nõukogude perioodil soovitati lisada liivale seenhaiguste tõrjeks mingit fungitsiidi.

kui ostate juhuslikult soojas poeruumis seismisel vedelikukaotusest krimpsu tõmbunud sibulaid, siis istutage nad koju jõudes kohe maha. Kui see pole aga võimalik, asetage sibulad jahedas keldris niiske turba sisse. Elus sibul tõmbub seal ruttu uuesti pingule.

Istutuskohaks valige tuulte eest varjatum koht, kuid jälgige, et õhk liikuma pääseks.

Istutussubstraat peaks vett hästi läbi laskma, olema huumuserikas ja muld soovitavalt sügavapõhjaline. Kõrge seisuga põhjavee korral peaks kuhjama liiliate kasvukohale kõrgendatud peenra. Savimuldadel, mis takistavad vee läbivoolu, on vajalik paigaldada drenaaž, mis juhiks liigvee ära. Liiliasibulatele on eriti ohtlik seisev pinnasevesi, seda eelkõige sügis-talvisel puhkeperioodil. Muld peaks olema neutraalse või nõrgalt happelist reaktsiooniga: pH on 5,5 — 7.

Liilia eelistab kasvada jahedas mullas, kuid soojas kasvukohas. Selleks võib liiliaid kasvatada koos maapinda varjavate laialeheliste taimedega.

Kuigi enamus liiliaid talub võrdlemisi hästi varju tuleks võimaluse korral parem siiski vältida nende istutamist suurte puude alla. Sellisel kasvukohal kujuneb ajapikku välja niiskuse- ja toitainete puudus.

Eestis istutatakse liiliaid kevadel — aprillis-mais, või siis sügisel — augustis-septembris, aga mitte hiljem kui septembri lõpus, sest hiline istutuse ei võimalda taimel enne külmade tulekut korralikult juurduda ja talvekahjustused on suured või hukkuvad taimed sootuks. Viimasel ajal kaubeldakse liiliasibulatega peamiselt kevadel, nii jõuab taim korralikult juurduda ning uue paigaga kohaneda, talvitub paremini ning õitseb rikkalikumalt.

Sibulate maha panemisel peaks vahekaugus olema ca 25 — 30 cm. Väiksemaid sibulaid ja madalakasvulisi sorte võib istutada 15 — 25 cm vahekaugusega. Reeglina on pakendi tagaküljel ära toodud istutusskeem, -sügavus ja taime kasvukõrgus.

Liiliasibulate istutussügavus oleneb eelkõige sibulate suurusest, liilia liigist ja mulla lõimisest. Kergete muldade puhul võib istutada sügavamale kui raskete puhul. Asiaat-, orientaal-, trompet- ja martagonliiliad istutatakse kolmekordse sibulasuuruse sügavusele, mis tagab hea varrejuurte kasvu. Ülejäänud tuleks istutada nii, et sibula tipp oleks vaid kergelt mullaga kaetud: 2 — 3 cm. Kui sibul juhtus sattuma liiga sügavale, siis ei hakka ta järgmisel suvel õitsema ja kasvatab ainult lehti. Südaliiliate (L. cardiocrinum) istutamisel jälgige, et sibula tipp jääks mullaga tasa või ulatuks isegi pisut välja. Ameerika päritoluga liiliad istutatakse tavaliselt 7 — 10 cm sügavusele, sest nende varrejuured on nõrgalt arenenud.

Kuidas talv üle elada?

Liiliaid ei ole talvel tingimata vaja kinni katta. Kuid ilma lumeta ja karmil talvel oleks see soovitav, sest temperatuuri järsk langus ja/või pikem külmaperiood võivad liilia mugulale saatuslikuks saada, seda eelkõige sisemaal. Rannikul mahendab suur veekogu järske temperatuurikõikumisi.

Lumekatte tõhususe rusikareegel: 1 miinuskraad = 1 cm lund.

Talviseks katteks sobivad kuuseoksad, lehtpuulaastud, puulehed, turvas. Põhk, mis meelitab ligi hiiri, ei ole hea, sest toitvad liiliasibulad on neile meeldivaks toidulisaks. Liiliate kasvukoht kaetakse alles peale pärast pinnase püsivat külmumist ja eemaldatakse kui päevane õhutemperatuur on püsivalt üle nulli. Madalale istutatud liiliad vajavad rohkem katet. L. candidumit ei tohi matta õhukindlalt, sest nii võib leherosett mädanema minna, s.t. algul asetage peale kuuseoksad, siis lehed ja/või muu materjal. Mingil juhul ärge kasutage turvast. Kõige külmakindlamad liiliad on asiaatliiliad. Külmakindlad on ka orientaalliiliad. Kõige külmaõrnemad on trompetliiliad ja sellised eksootilised liigid nagu L. auratum, L. speciosum , L. rubellum, L. japonicum ning samuti nende hübriidid.

Millist hoolt me vajame?

1. Kasvupinnase kobestamine. Ettevaatust, et te seda liiga sügavalt ei teeks, sest varrejuured ja sibulasoomused on tundlikud mehaaniliste vigastuste suhtes, kuid samas vajavad nad mullas rohkelt õhku.

2. Pealtväetamine, s.t. väetatakse koos kastmisveega. Tänapäeval on olemas spetsiaalsed väetisesegud liiliatele.

3. Kastmine. Liiliate kastmiseks ei tohiks kasutada külma kraanivett, seega ka vihmuteid, mis teevad taimede lehed märjaks. Liiliaid kastetakse hommikuti, nii jõuavad taimed õhtuks ära kuivada.

 Rohkelt õitsevad kõrgekasvulised liiliad vajavad toestamist.

 Kui tahetakse saada rohkelt tugevaid tütarsibulaid, tuleks õiepungad eemaldada, et taim ei kurnaks end õitsemisega.

 Kui ei taheta saada seemneid, siis tuleb pärast õitsemist õisikud ära lõigata. See soodustab varuainete kogunemist sibulasse.

 Sügisel, kui taimede maapealsed osad on kuivanud, tuleb varred mullapinna lähedalt ära lõigata. Taimejäänuste koristamine ja hävitamine/põletamine on väga oluline haiguskollete likvideerimiseks ja -infektsiooni tõkestamiseks.

 Ümberistutamist vajavad liiliamugulad kaevatakse ettevaatlikult välja, puhastatakse varre jäänustest ja eraldatakse üksteisest. Riknenud soomused eemaldatakse. Sibulad sorteeritakse suuruse järgi ning istutatakse uude kohta.

 Liiliaid on võimalik lõikeõite saamiseks edukalt ajatada. Mugulsibulate säilitustemperatuur jaanuari lõpuni oleks siis 0–20 C. Kui aga tahetakse kauem säilitada, siis peaks kogu perioodi vältel kasutama temperatuuri -20 C.

Millised ohud meid varitsevad?

Eestis kipuvad noori, alles kasvu alustanud liiliaid, kahjustama hilised kevadised öökülmad. Sellised taimed jäävad kiduraks ega pruugi õitseda. Kui öökülm kahjustab taimi mitmel aastal järjest võivad liiliad sootuks välja minna. Seda aitav vältida eelkõige õige kasvukoha valik ja seejärel taimede katmine külmaööl ja/või suitsukatte tegemine.

Liiliad ei talu iga-aastast ümberistutamist. Soodsal kasvukohal moodustavad kiirestikasvavad liigid ja sordid juba mõne aastaga (3-4) suured sibulapesad. Toitumistingimuste halvenemisest annavad tunnistust vähenev õitsemine, väiksemamõõtmelised õied ja varte kidumine. See viitab ümberistutamise vajadusele. Aeglaselt kasvavad liiliad (näiteks L. martagon, L. pardalinum ) vajavad ümberistutamist iga 5-6, mõnikord isegi kuni 10 aasta tagant.

Vesirotid ja põldhiired on liiliasibulatele maiad, seda eriti talvel. Kui olete nii lille- kui loomalembene, siis on ainuke viis kaitsta liiliate mugulsibulaid pisinäriliste eest see, et ümbritseda nende sibulad mullas traatvõrguga või kasutada spetsiaalseid plastkaste. Poodides saada olevad istutuskorvid kipuvad liiliate jaoks siiski madalaks jääma.

Liiliamardikad söövad aplalt liiliate maapealseid osi — peamiselt õisi ja lehti. Neid on erkpunase selja järgi kerge ära tunda. Oma oranžikad munad munevad nad lehtede tagaküljele. Parima tõrjeabinõuna pakuksin välja mardikate ärakorjamist ja alles seejärel nende hävitamist.

NB: liiliamardikad kukutavad ennast ohu korral mullapinnale ja jäävad must kõht ülespoole lamama. Nii on neid raske märgata. S.t. korjata tuleks ettevaatlikult, ilma liigse rabistamiseta. Hea oleks kasutada laia anumat.

Et õieilu kaua ka vaasis värske püsiks

Liiliad on väga populaarsed lõikelilled. Neid lõigatakse kas hilja õhtul või hommikul vara. Sobivaim hetk lõikamiseks on siis, kui esimesed õiepungad pole veel avanenud, kuid näitavad välja oma õiget värvi. Kui varred lõigata varem, siis ei avane pungad täielikult. Õievars lõigatakse viltuse lõikega läbi ja asetatakse kohe vette. Pärast lõikamist on soovitav hoida neid vähemalt paar tundi jahedas ja pimedas ruumis.

Liiliate varsi ei tohi asetada liiga sügavalt vette, sest muidu roiskuvad nende lehed ja varred kiiresti. Iga paari päeva tagant tuleb varre otsalõiget uuendada ja samas vahetada ka vett. Äraõitsenud õied eemaldatakse õisikust kohe. Uus lõige tuleks teha vee all, nii välditakse õhu sattumist varrekapillaaridesse. Lõikelille säilitusvee pH peaks ühtima taimemahla pH-ga, mis liiliatel on 4-5. Meie kareda ja lubjarikka vee puhul oleks soovitav vee happesust reguleerida. Selleks võiks lisada veidi atsetaatsalitsüülhapet — aspiriin: 1/2 tabletti 5 l vee kohta. Suhkru lisamine vähendab liigset vee fluorisisaldust mõjudes soodsalt lõikeõite säilimisele.

Traditsiooniliselt kasvatatakse liiliaid aias peenral. Kuid eriti nauditavad on nad istutatuna pottidesse, kaussidesse ja teistesse teisaldatavatesse anumatesse. Selleks, tõsi küll, oleks parem valida madalakasvulisi liike ja sorte. Liiliad on tänulikud lõikelilled, nad on vastupidavad ja õitsevad rikkalikult. Natuke tööd ja hoolt ning need kaunid lilled võivad saavad ka teie aia uhkuseks!