Kalamajas kolmandat aastat elav noor moekunstnik Ruta Tepp on kõik tarbetu oma elamisest armutult välja rookinud, jättes alles vaid kümme suuremat asja. Ka erinevaid materjale on ruumis napilt — krohv, puit, klaas, metall. Ja värvidest särav kuld, veinipunane, elevandiluu ning tuhmi karva tammeparkett.

Köögi värvis Ruta sillerdavalt kuldseks, et see mõjuks eriti soojalt. Siin teeb imet päevavalgus. Isegi labane kraanialune kanalisatsioonitoru mõjub kullast detailina. Vanutatud laudpõrand, külmik ja radiaator on kuninglikult veinipunased ning sellel foonil eksponeerub pidulikult vana ovaalsete klaasplaatide ja pronksist dekooriga serveerimislaud. Mõnes teises elupaigas, hunnitu vanamööblilasu hulgas, ei kerkiks üks väike lauake nii eredalt esile.

Teiseks kerkib vaatevälja eluruumi nišši disainitud tehnitsistlik klaasriiul, mille metallosad on erikonstruktsiooniga. Riiuli alt kerkib üles valge plaat, mis toetub telerile — nii tekib ruumi moekunstniku töölaud või külaliste söögilaud. Diivani ja riiuli vahel on piisavalt tantsuruumi, ja seda on siin ka tehtud.

Huvitavad torud

Selle korteri lae all mõjuvad huvitavalt isegi gaasitorud, Rapla mööbliangaarist ostetud humoorikast lühtrist ja suurtest valgetest laepirnidest rääkimata. Üllatuseks on valge puust WC-loputuskast. Kööki on jäetud dekoratsiooniks endine kriimuline valgetest kahhelkividest soemüür. Elutoa kulunud tammeparkett, mille eelmised elanikud pruuni värvikihi alt klaasikilluga välja kraapisid, jäi ka Ruta poolt lakkimata.

Ta on teadlikult säilitanud 1939. aasta lagunemisjälgi ja hõngu, mil see maja sai arstide tarbeks ehitatud ning peagi venelaste poolt okupeeritud.

Ruta elab endises majahoidja korteris. Kümme kihti tapeeti kiskus ta remonditööst vaimustunult maha, samuti uste valge värvi. Ta parandas ise krohvi faktuuri ja värvis seinad elevandiluukarva.

Seina najale toetuv Rembrandti repro ei ole sinna unustatud, vaid meelega pandud, sest iga sein koos naelutatud piltidega muutub kohe konkreetseks ning pisendab ruumi.

“Korteri miljöö on selline just oma dekadentsi tõttu. Hirmus on vaadata, kuidas vanalinna tekib ülipüüdliku restaureerimise tulemusena järjest ebaloomulikke nukumaju.”

Ruta muutuvad elupaigad

Moekunstniku meelest oli tema korter seni rahupaik, kus hea üksi elada ja töötada, kuni majja poetati kassipoeg. Ruta lausus majakassi asemel kogemata Kaja Mass — nii saigi vurrudega vöödiline nime ja Ruta pealetükkiva kaaslase, kes aiva ronib kukile.

Toapõrandale ilmusid tühjad niidirullid, mänguhiired, valge jaanalinnusulg, kassikorv.

“Olen oma eluviisi samm-sammult muutnud. Mu vanematekodu on Pärnus, 1980. aasta algul ehitatud majas, kus sektsioonkapid on tänini täis tarbetuid asju. Mulle see äkki-läheb-millalgi-vaja mentaliteet enam ei istu. Lapsepõlves sai ostumaaniad üle elatud. Paljusid esemeid ei vaata inimesed aastakümnete jooksul.”

Vahepeal elas Ruta Lasnamäel ERKI ühiselamus ja harjus sealse eluviisiga. “Siia kolides oli mul esialgu tohutult ülearust kraami, nii et liikumiseks kujundasin käigurajad. Ise muutud, sinu kodu muutub. Olen pidevalt teinud remonti.”

Ei kujutleks sellesse korterisse mõnd lopsakat daami, kellega seostub kohe buduaar, kaminasaal jne.

Miniatuurne Ruta koos oma kõhna kassiga kuuluvad just niisugusesse elamisse. Perenaise liikumine ruumis sujub, kuigi ta ise unistab hoopiski elust maamajas.

Loe augusti Kodukirja aadressilt www.kodukiri.ee