Noore aia stardipakett
Koduaiast nopitud õunad on selgelt paremad kui poest ostetud import. Isegi ja tegelikult just eriti siis, kui neil mõni väike kärnatäpp peal on.
Ainuüksi see on juba hea, et omakasvatatud ubinad pole mürkidest läbi imbunud, rääkimata asjaolust, et isegi seesama Poola tootmisaedades väga populaarne ‘Lobo’, mis meil pea aasta ringi mürgitatuna müügil, on Eestis kasvades õhema koore ja parema maitsega.
Samavõrd tõsi on aga ka see, et kõige hõrgumad Eesti õunad ei sobi jälle poeletile nädalaiks näppida. ‘Pärnu Tuviõun’, see vana hea ‘Lambanina’ ja ‘Krameri Tuviõun’, millest maitsvamaid importõunte hulgast juba ei leia, on nii õrna ja hõrgu viljalihaga, et korjatagi tohib neid õigupoolest vaid pehmelt kinnastatud käega.
Või kui sage on supermarketites näiteks ‘Kuldrenett’, armastatumaid õunu meil üldse? Veelgi harvemad külalised kauplustes on kodumaised ploomid ja pirnid — poodides neid lihtsalt pole ja alati ei leia turultki.
Viljapuu sobib ka iluaeda
Viljapuud pakuvad silmarõõmu ja soojendavad südant pungade puhkemisest saagi koristamiseni ning õieehtes kirsi- või pirnipuu õigustaks end aias ka siis, kui hiljem saaki loota poleks.
Läbimõeldult valitud sordid ja hoolitsetud aed lubavad enamasti piirduda ka vaid looduslähedase taimekaitsega, kurja keemiat võib vaja minna vaid üksikutel aastatel või seal, kus ümbruskonnas on palju vanu või hooldamata viljapuuaedu.
Iga viljapuu vajab valgusküllast parasniisket neutraalse või nõrgalt happelise, vähemalt keskmiselt viljaka pinnasega kasvukohta.
Kirsid ja ploomid on liigse happelisuse suhtes eriti tundlikud ning happelised mullad vajavad nende istutamise eel kindlasti lupjamist. Selleks võib kasutada näiteks puutuhka, klinkritolmu või dolomiidijahu.
Kuivemat kasvukohta taluvad paremini kirsi- ja pirnipuud, niiskemat jälle ploomipuud. Liigniiskuse suhtes on eriti tundlikud mahalebile poogitud maguskirsid. Õnneks on viimastel aastatel hakatud maguskirssi järjest rohkem paljundama niiskust paremini taluvatel kloonalustel, nii saab teda nüüd ka veidi märjemas pinnases edukalt kasvatada.
Seisvat vett ja väga kõrget põhjavett ei talu aga ükski viljapuu, nii et kui vähegi valikuvõimalust, ei maksa neid sellisesse kasvukohta istutada. Kui muud varianti ikkagi pole, tuleb eelnevalt pinnast tõsta: 30-50 cm pealeveetud mulda enamasti päästab olukorra.
Pirnid
Tihti väidetakse, et meil õige maitsega pirni kasvatada ei saagi. Saab ikka, kuigi kõik Eesti pirnisordid tõesti ei kuulu maitselt parimate hulka.
Esimene valik võiks olla ‘Pepi’ ja kui ühest puust aeda ei jagu, alles siis on põhjust veel muude sortide peale mõtlema hakata.
‘Pepi’ on saagikas, väga maitsva ja mahlase viljaga sügispirn, mis ühena vähestest ei vaja viljumiseks tolmuandjat.
Ka hakkab ta varakult saaki andma: pole haruldane, et korjame puukoolis istikutelt enne saagi, kui neid müügiks üles kaevama hakkame.
Harv juhus, kui aeda istutatud ‘Pepi’ teisel või kolmandal suvel veel ei vilju. Viljad pole tal küll kuigi suured ning nunnukonkursile nendega kindlasti asja pole.
Ploomid
Häid ploomisorte on palju ning ühe, kõige õigema valimine on raskem kui pirnipuu puhul. Kindlasti tasub kaalumist ‘Ave’: Eesti oma sortidest on see vilja kvaliteedilt kui mitte parim, siis esikolmikus raudselt.
‘Ave’ suured lillakaspunased ja imemaitsvad viljad on iga aia ja laua uhkuseks. Valmimisajalt on ‘Ave’ varasepoolne või keskvalmiv, nii et ka jahedamal suvel saavad viljad normaalselt valmis.
Tolmuandjat pole talle tingimata vaja, ta saab ka üksi rahuldavalt hakkama. Väga saagikas ‘Ave’ tavaliselt pole, kuid seda võiks eelisekski lugeda — ei ole ka ohtu, et puu end surnuks kannab (nagu ‘Emma Leppermanni’ ja ‘Victoriaga’ kergesti juhtuda võib).
Kirsid
Kirsipuude hulgast on raske väga head valikut teha, sest parima viljaga sordid tahavad kindlasti tolmeldajat.
Aeda üksi kasvama sobiv hapukirsi sort võiks olla ‘Läti Madal’. Ent kui tegemist pole just Kesk- või Ida-Eesti kõige külmemate kohtadega, tasuks valida pigem mõni maguskirsisort — näiteks ‘Meelika’.
Selle kena naisenimega kirsi kergesti andestatavaks iluveaks on väiksevõitu vili, mis siiski on väga hea magusa maitse ja meeldiva vürtsiga.
Õunad
Kui aeda on plaanis panna vaid üks õunapuu, siis tuleks kindlasti otsida suve- või varaste sügissortide hulgast — selle mõttega, et õunu kohe puust võttes süüa saaks.
Sordivaliku otsustavad enamasti pererahva maitselemmikud. Väga hea valik koduaeda on ‘Kasper’, mille viljad valmivad ebaühtlaselt mõne nädala vältel augusti teisest poolest alates.
Üleküpsenud viljad teinekord küll lõhenevad, kuid tihti muutuvad hoopis klaasjaks ning on siis maitselt ületamatud.
Tõsi küll, ‘Kasper’ on nii mõnusa mekiga, et kui majas üldse mõni õunasõber on, siis pole õuntel üleküpsemiseks vähimatki lootust.
Väikeaia jaoks on hea valik perepuud, mis võimaldavad aias rohkem sorte kasvatada kui puude jaoks ruumi on. Ka ei ole siis sordivalik vaid isetolmlejatega piiratud, sest ühe puu otsa saab kokku pookida igasuguseid sorte, mis üksteist kenasti ära tolmeldavad.
Õuna- ja pirni-perepuid on viimastel aastatel mitu puukooli pakkunud, kuid kirsi- ja ploomi-perepuid veel peaaegu mitte keegi. Mõnest puukoolist peaks neid siiski eritellimusel saama.
