Nõukogude naise nõuandenurk: kogu tõde munadest

Vanu "Nõukogude naisi" sirvides jääb tihti silma rubriik nimega "Perenaiseteadmised". Näiteks Laine Remmalgase artiklis pealkirjaga "Munadest" on nii palju kasulikku infot, et meie leidsime küll mitu nippi, mida tänapäeva naised ehk enam nii hästi ei tea.

Kas muna on toores või keedetud — et seda munakoort purustamata teada saada, pange muna laual keerlema. Keedetud muna keerleb, toores aga jääb pärast üht või teist tiiru seisma.

Munavalge vahustub paremini külmas, munarebu soojas kohas.

Munavalge vahustub kiiremini, kui hoida mune enne vahustamist külmas. Vahustamisel lisada pisut suhkrut, mõni tilk sidrunimahla või pisut soola. Nõu, milles munavalget vahustatakse, ei tohi olla rasvane. Ka väike piisake munakollast raskendab munavalge vahustumist. Vahustada ei või alumiiniumnõus — see muudab munavalge halliks. Munavalge on vahul, kui kaussi kummutades vaht välja ei valgu.

Järelejäänud munakollased pannakse tassi, vesi valatakse peale ja hoitakse külmas. Tarvitamisel valatakse vesi ära.

Munavalge säilitamisel lastakse sel alustassil kuivada. Tarvitamisel sulatatakse vähese leige veega.

Muna pannakse keema keevasse vette. Keeduveele lisatakse äädikat või soola või tehakse muna tömbile otsale nööpnõelaga auk — munakoore purunemise vältimiseks. Kui muna on praoga, kaitseb äädikas või sool munasisu väljavoolamise eest.

Pehme muna saamiseks keedetakse kuni 5 minutit. Kõva muna saamiseks keedetakse 10 minutit. Vähem aega keetes jääb rebu pehmeks, liiga kaua keetes moodustub rebu ümber tume viirg. Keeduveest võtmise järel kallatakse munad külma veega üle. Siis nad jahtuvad kiiresti ega hüübi edasi ning koor eraldub kergesti.

Allikas: "Nõukogude naine" 1/1984