Puhka silma ja vaata kauneid FOTOSID: majesteetlik aed põlispuude jalamil
Mastaapse ja mitmeski mõttes ebatavalise, Maarjamäe klindi servalt alla rulluva koduaia kujunemislugu algas veidi üle kümne aasta tagasi. Omaaegse Windecki suvemõisa aladel laiub liigirikas pargipuistu, millel vanust üksjagu üle 100 aasta. Avara krundi muutsidki köitvaks ennekõike koha väärikat ajalugu meenutavad suursugused puud, mille vaimu uus omanik soovis iga hinna eest säilitada ning esile tuua.
Pirita ja Kose piirimail asuva parkaia tänased näojooned kavandas suures plaanis arhitekt Kersti Lootus. Tema nägemuse järgi kavandati eesaia rinnakusse süvistatud sissesõidutee, kümnemeetrise kõrguste vahega muljetavaldav veekaskaad ning erinevad künkaharjale ja -nõlvale laotuvad aiaosad. Arhitekt määratles ka haljastuse üldise olemuse — kuhu istutada põõsaid, kuhu püsikuid ja pinnakattetaimi.
Üllatavad vaated
Väravast mööda kaldteed üles maja poole astudes ei oskaks lootagi, et peale müstilise ilmega varjuaia leidub siin ka teistsuguseid aiaruume. Nii haarav ja muljetavaldav on rohelises valguses kümblev pargialune, kus vesi kaskaadist alla kohiseb.
Ent majale lähenedes pilt muutub: ühtäkki avanevad meelitavad vaated nii vasakule kui ka paremale, nii et esimesel hetkel ei teagi, millisele rajale jalad võiksid viia. Vasakut kätt on puude all meditatiivse moega kiviring (kõik kivid pärinevad siitsamast, maja vundamendiaugust) ja isegi lõhnavate pargirooside nurk. Paremale pöörates sätendab aga smaragdroheline täiuslik muruplats, mille kõrval peegeldab taevast bassein. Suveköögi ja romantilise paviljoni vahelt paljastuvad põõsaste diskreetselt hõreda loori tagant vaated tinahallile Tallinna lahele.
Kontrast aia alumise ja ülemise osa vahel on selgelt tajutav — loodusliku ilmega pargialune vastandub hekkide ja müüri taustal esiletõusvatele korrastatud mustritele ning taimekompositsioonidele. Klassikalises stiilis elumaja seisab kui kahe maailma piirialal, mõlemat ühtaegu eraldades ja ühendades.
Eelistused elust enesest
Jelena hindab ja eelistab ennekõike selliseid taimi, kellele meeldib tema erilises aias kasvada — seetõttu näevad nad seal ju ka suurepärased välja.
Peenardes ja pinnakatjatena on siin suur kollektsioon erinevaid kurerehasid; päevaliiliad ei õitse varjus küll nii hästi kui päikese käes, ent annavad siiski kompaktset lehemassi; mõistagi on oluline roll hostadel ja paljudel igihaljastel taimedel.
Perenaise erilised lemmikud on aga aed-leeklilled ehk floksid ning aiamüüri taustal särav kirjulehine saarvaher ’Flamingo’. Ka paviljoni kõrval kasvavad kirjulehised veigelad ning ebajasmiinid tunnevad end siin väga hästi ning on suvesüdames täisõies nagu pruudid. Neile meeldib siin palju rohkem kui näiteks kontpuudele.
Ainsas kohas, kus on veidi rohkem päikest, on väike pargirooside nurgake. Siin õitsevad näiteks ’Hansaland’, läti päritolu ’Lydia Freimane’, ’Chapeau de Napoléon’, aga ka inglise ’Winchester Cathedral’. Enamik sorte on toodud Põltsamaalt ja valikut aitas teha aednik, kes taimi hästi tundis.
Töö ilu nimel
Pargimõõtu aias on mõistagi pidevalt väga palju tööd, ja kuigi Jelena teeb seal pea iga päev midagi, siis üksi kõigega toime ei tule. Kuna oma loomingu ilu ja korrashoid on talle südameasi, aitavad erilist parkaeda hooldada Kadrioru Pargi töötajad. Korra kuus tehakse siin suuremaid abitöid, rohimas käiakse märksa sagedamini.
„Minu aiast leiavad silmarõõmu tavaliselt küll kõik teised peale mu enese,” naerab Jelena. „Mina näen aias ainult seda, mida on vaja teha, aeda tulles on käed pidevalt tööd täis — see kahjuks segab imetlemist. Nagu ühel aednikul ikka!”
Arhitekt Kersti Lootus: suured puud on aia eeliseks
Rajasime 2000. aastal alustatud aeda sisuliselt 5 aastat, see aeg hõlmas ka keerulise ja suure hoone ehitust. Tellija suurimaks sooviks oli kõik vanad puud maksimaalselt säilitada. Asi läks lausa nii kaugele, et säilitasime puid nii maja lähedal, et ühel hetkel tuli keskkonnaameti spetsialist ja soovitas tungivalt mõne puu mahavõtmist, sest need võisid tulevikus aias liikuvatele majaelanikele ohtlikuks osutuda!
Mastaapse, pealegi suurte puudega ning kallakul asuva aia kujundamine on suur väljakutse. Mis tundus eriti keeruline, mida peaks analoogses situatsioonis enne põhjalikult läbi mõtlema?
Kõigepealt peaks arvestama üle keskmise väljaminekuga. Sissesõidutee on süvistatud nõlva sisse, nõlv on kinnitatud kruvivaiadega, kaldse sissesõidutee alla on paigaldatud küte, et talvel liiga libe ei oleks. Need probleemid on küll tehnilist laadi ja lahendatavad, aga nõuavad kindlasti suuri kulutusi. Nõlvus oli nii suur, et vastasel juhul poleks olnudki võimalik kinnistule pääseda ei omanikul ega ka päästeameti autol.
Samas on just suured puud ka eeliseks. Kui vastistutatud põõsad ja püsikud annavad juba kolmandal aastal pärast aia rajamist ilmet, siis isegi päris suuri (ja kalleid!) puid istutades ei sulandu nad niipea olemasolevasse keskkonda, ei moodusta kiiresti mitmerindelist puistut ega loomulikku ruumi.
Millise aiaosaga jäid ise kõige rohkem rahule, millega mitte?
Selles aias on tõesti üsna mitu erineva ilmega osa. Kiviaed Jaapani aia ainetel, rododendronite ja pinnakattetaimedega varjuaed, roosiaed jne.
Ilmselt üks pretensioonikamaid ja efektsemaid oli siiski kosk, umbes 10 meetri kõrgune vee kukkumine looduslikul nõlval. Selle kujundamine olemasolevasse nõlva oli tehniliselt küllaltki tõsine pähkel. Samuti oli vägagi vastutusrikas selle esteetiline sulandamine juba olemasolevasse keskkonda, ilma et see jääks pikaks ajaks mõjuma nagu veritsev haav.
Kuidas sujus koostöö omanikega? Kas aia tänane nägu on arenenud vastavalt ootustele või läinud hoopis isevoolu teed?
Koostöö omanikega oli ideaalilähedane. Perenaine on oma aia suur fänn, kes istub ise, kummikud jalas, aiatraktorigi selga. Aia rajamine võlus teda sedavõrd, et ta asus Londonis aiandust õppima. Ta sai aru, et pinnakattetaimed, mida on aias ikka väga palju, ei kata kohe pinda, vaid võtab vähemalt 3 aastat, enne kui tulemus hakkab välja paistma. Samas on ta uudishimulik ja soovis katsetada uusi liike-sorte, et kas lähevad kasvama. Näiteks istutasime luuderohtu, mis läks kasvama.
Jelena on hea näide sellest, kuidas omanik kasvab koos aiaga. Täna tegeleb ta juba ise suureks ja tihedaks kasvanud aias taimede ümberistutamisega ning täiendab aeda uute liikide ja sortidega.
Kuigi perenaisel on vajalikud eelteadmised, aitavad teda ka eriharidusega aednikud, mis tuleb kindlasti aia käekäigule kasuks. Nii suures aias on tööd ikka väga palju ja ühe inimese jaoks on selle tegemine suur väljakutse. Ikka on selliseid töid, mille puhul on õigem kasutada abitööjõudu.
Rohkem aiavaateid leiad Kodu & Aia novembrinumbrist.
Ajakirja leiad poest või saad tellida www.telli24.ee
Põnevat avastamist!
Põlispuude tumedad tüved tõusevad taeva poole nagu majesteetlikud sambad. Läbi puuvõrade tungiv valgus on rohekas, puude all suudavad kasvada üksnes varjutaluvad taimed nagu hostad, tipmine puksrohi, kurerehad, sõnajalad, jugapuud jpt varjulembesed taimed. Kiviplaatidega kaetud aiatee on samas stiilis ja materjalist kui maja sissesõidutee. Looduskividega kaetud alad mõjuvad looduslike ojasängidena ja loovad pilgule vaheldust.
Rinnakusse süvistatud kivist käiku muudavad silmale
pehmemaks muuhulgas suurejoonelised hostad ning müürilt alla kasvavad
lopsakad võnk-pärgenelad, keda Jelena peab üksjagu tagasi lõikama.
Jelena lemmikud: floksid ning naaberaiast eraldava müüri taustal selgelt eristuv kirjulehine saarvaher ’Flamingo’. 
