Püsikud on iga aia kohustuslik element: nõuanded, mille abi neid hooldada ja hoida
Püsikud on mitmeaastased kõrrelised, sibul- või mugultaimed. Püsikute rühma kuuluvad ka mitmeaastased dekoratiivsed kõrrelised, sõnajalad ja tarnad. Looduses kasvab suurem osa püsikuliike parasvöötmes, seega sobivad need harmooniliselt meie maastikku. Looduslikult mägialadel kasvavad püsikud sobivad aga hästi kiviktaimlasse.
Isegi kõige vastupidavamad püsikud vajavad hooldamist. Kuna püsikud on palju väiksemad ja tundlikumad taimed kui puud-põõsad, nõuab nende hooldamine ka rohkem aega. Püsikud vajavad regulaarselt ümberistutamist, ära õitsenud õite eemaldamist ja suvel muidugi kastmist. Kevadel püsikud elavnevad — esimesena tervitavad meid ärganud lumikellukesed ja krookused. Et neile tee päikese poole vabastada, tuleb peenardelt riisuda eelmise aasta lehed ja taimede jäänused, pinnas kobestada ja väetada. Vajadusel multšitakse. Püsikutele sobib kooremultši peenosa ‒ huumus.
Aprilli lõpus soojemate ilmadega tuleb katte alt avada ja ventileerida viinapuud ja roosiistikud. Seda tuleks teha siis, kui ilm on pilves, et vältida päikesepõletust. Roosid lõigatakse tagasi kuni terve puidu osa ülespool kasvama hakanud pungani. Selle tööga ei tohi hilineda, sest sooja ilmaga hakkavad pungad kiiresti õitsema.
Lillepeenardelt eemaldatakse kõik vanad varred ja lehed, lisatakse turvast. Kui kuivus on kevadel pikaajaline, tuleb rohkelt kasta. See on eriti oluline, kui talv on olnud vähese lumega või lumeta. Kergemates (liivarand) muldades võib tekkida niiskusepuudus ja taimed võivad hukkuda.
Väeta mõõdukalt
Kevadel on mulla esimese kobestamisega soovitatav lisada väetist, mis peaks olema valitud püsikuliigi ja taime omaduste järgi. Väetada pole kindlasti tarvis kiviktaimla taimi, samuti taimi, mis kasvavad tugiseina kivide vahel, sest neile piisab vähesest toitainete kogusest. Üleväetamine on püsikule kahjulik.
Aianduskauplustes leidub spetsiaalseid väetisi igale taimegrupile ‒ roosidele, rododendronitele, liiliatele, okaspuudele. Väetis antakse graanulitena või vedelal kujul.
Väga mugav on kasutada pikatoimelisi väetisi, mis varustavad taimi vajalike toitainetega kogu kasvuperioodi jooksul. Need väetised lahustuvad järk-järgult, vabastades väikeses koguses toitaineid, mis muutuvad taimejuurtele kättesaadavaks. Väetis tuleb segada mulda multši all. Kui lämmastikväetis on laotatud multšile, tegeleb lämmastik multši lagundamisega, mitte taimede toitmisega. Lisaks ‒ väetise toimel tselluloosi lagundades tekivad aias erinevad soovimatud biokeemilised protsessid, mis muudavad mulla happeliseks. Kui ilutaimede ümbert on enne väetamist ebamugav multšikihti eemaldada, tuleks kasutada lahustuvaid väetisi.
Liivaseid pinnaseid on soovitatav parandada huumust sisaldavate toodetega.
Unustada ei tohi ka sügisest väetamist ‒ see tehakse augustis-septembris spetsiaalse sügisväetisega, mis aitab taimedel talvituda. Ärge väetage taimi liiga hilja! Sel juhul jätkavad taimed kasvamist ja puhkeaeg saabub hiljem.
Mullaomaduste parandamiseks võib püsikupeenardes kasutada kompostitud sõnnikut või umbrohuvaba komposti.
Umbrohule säru
Peamine hooldustöö on püsikute puhul umbrohutõrje. Hästi hoolitsetud peenraid rohitakse mitte harvem kui üks kord kuus.
Püsikuid tuleb kuival ajal kasta. Parem on kasta harva, kuid põhjalikult. Ei ole vaja niisutada üksnes maapinda, sest see soodustab juurte arengut ülemises kihis, mitte kasvamist sügavusse. Kasta on soovitatav hommikul või õhtul.
Püsiku peenardest tuleb regulaarselt välja lõigata surnud, vigastatud ja haiged taimeosad, samuti eemaldada ära õitsenud õisi. Märgadel ja külmadel suvedel on paljudel taimedel erinevaid haigusi. Haiged taimed on soovitatav välja lõigata või isegi välja kaevata ja põletada. Eriti tundlikud on näiteks floksid, alpi astrid ja pojengid. Istutuskoha ettevalmistamisel tuleb muld puhastada soovimatute taimede (umbrohud), risoomidest ja juurte osadest. Soovitatav on maa aiahargiga läbi kaevata, sest nii on juuri purustamata võimalik eemaldada rohkem risoome.
Et umbrohi ei kasvaks peenardesse, on nende piiramiseks soovitatav paigaldada puidust või betoonist piirded. Või kaevata pinnasesse 30‒40 cm sügavusele plastikust, metallist või geotekstiilist piire.
Mulla pH tase peaks olema 6,5‒7,5. Peenar tehakse ümbritseva maapinnaga samale tasemele. Potis kasvanud taimi ehk konteinertaimi võib istutada kogu kasvuperioodi jooksul ehk kevadest sügiseni. Istutamisel tuleb juured lahti harutada, et need mullas paremini juurduks. Et taimed hästi talvituksid, on soovitatav lisada mulda liiva või kruusa, et vältida liigse niiskuse kogunemist.
Jaga taime
Ei tohi unustada, et igal taimerühmal on istutamiseks oma parim aeg ‒ mõned püsikud on parem ümber istutada kevadel, mõned sügisel. Vesiroose võib istutada kogu suve, kuid pojengid, nartsissid, liiliad ja väikesed sibullilled tuleks istutada sügisel.
Paljud püsikud vajavad jagamist. Kui tahate teada, millal püsikut jagada, jälgige selle õitsemise aega!
Mida lühiealisem on püsilill, seda tihedamini vajab see jagamist. On taimi, mis vajavad ümberistutamist-jagamist tihti: 3‒5 aasta järel. Taimed tuleks üles kaevata ja jagada 2‒4 osaks, nii et igal osal oleks terveid võrseid. Kasvukoha maad tuleks parandada kompostiga. Pärast istutamist hoolikalt kasta.
Paljud taimed võivad samal kohal kasvada 8‒10 aastat — kui nad enne liigselt laiutama ei hakka.
Mõned pikaealised taimed ei vajagi jagamist, näiteks hostad, bergeenia, rodgersia, emajuured. Teatud taimed, eriti porgandjuurega, mahlakate või sügavate juurtega, ei talugi ümberistutamist-jagamist (karukell, kipslill, kevadadoonis) või taluvad seda halvasti (pojeng, kirju liilia).
Kevadel jagatakse püsikud, mis õitsevad hiljem. Sügisel jagatakse need püsikud, mis rõõmustavad meid õitega varakevadest jaanipäevani, näiteks pojengid, ülased, maikellukesed, kevadmagunad, murtud südamed, harilik jänesekapsas, lumikellukesed.
Nagu juba mainitud on püsikuid väga erinevaid ‒ mõni taim ei ületa isegi paari sentimeetrit, teine kasvab kuni kahe meetri kõrguseks, kolmas loob aeda värvilise vaiba, mis aastate jooksul aina laiemaks muutub. Ka värv ja õitsemise aeg on igal taimel erinev. Iga aia püsikupeenrad on oma maja ja selle aia kujunduse moodi.
Kui peenras on koos palju erinevaid püsikusorte, tuleks järgida põhimõtet: kõrgemad taimed istutada peenras tahapoole, madalamad taimed aga ettepoole. Osa sorte õitsevad suve alguses, teised saavutavad täis õitseaja alles septembris.
Lähemalt vaata TM Kodu ja Ehituse juuli numbrist.
