Püsiv ja säästlik lilleaed aastateks

Mitmeaastaseid aiataimi võib julgelt kutsuda toimeka inimese taimedeks, sest nende kasvatamine ei vaja igakevadisi külvi-, pikeerimis- ja istutustöid. Püsililled hoiavad kokku nii aiapidaja aega kui raha. Üks tubli planeerimistöö ja aastateks on tagatud kaunid õiehetked varakevadest hilissügiseni ja, mis seal salata, lausa talveni välja.

Eestimaal ringi liikudes näeb hulgaliselt maitsekalt ning kaunilt kujundatud liigirikkaid aedu. Hoopis kurvem on tendents, et viimne kui sääst on kulutatud elamise soetamiseks ning aiaks mõeldud maa jaoks enam finantsjaksu ei jätku. Nii tukubki see nukralt alasti kena elamise ümber. Ehk peitub väljapääs püsililledes.

Mis või kes on püsikud?

Püsikud on mitmeaastased rohttaimed, kellel on välja kujunenud pikaealine maa-alune säilitusorgan — risoom, mugul, sibul. Säilitusorgan aitab taimel talve üle elada. Enamusel püsikutel kuivab sügiseti maapealne osa ära ja nii kasvavad kevadel, säilitusorganis leiduvate varude arvel, talvituvatest pungadest uued lehed, õisikuvarred ja õied. Olemas on ka igihaljaid püsikuid. Nendel talvitub kogu maapealne osa, mis kevadel edasi kasvab (näiteks igihali).

Püsikute hulka kuulub väga palju erinevad taimerühmi: kõrrelisi, sõnajalgu, vee- ja kaldataimi, alpitaimi jpt. Aianduses vaadeldakse püsikutena ka kääbus- ja poolpõõsaid (näiteks kanarbikud).

Püsilillede liigitamine

Tavaliselt liigitatakse püsikuid kasvunõuete ja õitsemisaja järgi.

Õitsemisaja järgi:
* kevadel õitsevad
* suvel õitsevad
* suvelõpu lilled
* sügisel õitsevad
* talvel õitsevad püsikud.

Kasvunõuete järgi:
* Külmaõrnad püsikud, kes õitsevad ja kasvavad suvel aias, aga talvituvad jahedas kasvukohas või lavas, et vältida liigset talvist niiskust.
* Igipüsivad, kes kohanevad kergesti ja võivad elada samal kohal aastaringselt.

Püsikute kasutusvõimalused

Sisuliselt on need piiramatud. Neid võib istutada peenardele, kiviktaimlasse, kasutada pinnkatte- ja ääristaimedena, kääbushekkidena jne. Seda enam, et neid leidub lõpututes toonides, lehetekstuuris, erinevas kõrguses ja kujus: rosettidest ja puhmikutest kuni pinnakatet moodustavate padjanditeni välja. Nagu puud ja põõsad moodustavad metsas alusrinde nii moodustavad aias kasvavad püsikud sealse alustaimestiku rikastades aeda aastaringselt ning muutes selle hubaseks rahusadamaks.

Püsilillepeenar — keeruline ülesanne

See on tunduvalt mitmetahulisem mistahes suvelilledega kujundamisest. Tuleb arvestada, et:
* püsililli ei tohi istutada liiga tihedalt
* peab teadma nende kuju, kõrgust ja õitsemisaega
* tuleb tunda nende kasvukohanõudlust ja kompositsioonides nendega arvestada
* tuleb tunda lillede eriomadusi. Kuigi püsililled võivad samas kohas kasvada-õitseda aastakümneid, leidub nende seas hulgaliselt liike-sorte, kes vajavad talvel leebemaid tingimusi. Näiteks kasvõi kasvuhoonesse ümberistutamist.

Püsikupeenar kui kunstiteos!

Püsikupeenardesse saabki suhtuda vaid kui kunsti, kui loomingusse, mis pakub kasvatajale ja vaatajale võrdväärset ning tõelist esteetilist naudingut. Püsililled annavad selleks suurepärase võimaluse õitsedes kevadest talvesse välja. Enamasti märkame püsikuid juba kaugelt, sest meie levinuimad püsililled: pojeng, floks, murtud süda, on suhteliselt suurekasvulised aiaelanikud.

Murtud süda on Eestimaa mõisate aiakujunduse värvikirev pärandus, mis vahepealsel ajal teenimatult populaarsuse kaotas. Õnneks on ta taas moes ning täidab õiteküllusega väärikalt oma kohta aias. Laialt on levinud traditsioon, kus lilled pärandatakse vanematelt lastele. Nii võibki aastakümnete vältel märgata osades koduaedades ühtesid ja neidsamu lilli.

Üks ülimalt omapärane püsik on lumeroos, kelle päriskodu on Alpides ja Karpaatides. Tema õitsemise algus on novembris ja lõpp alles aprillis, s.t. ta õitseb meil aia kõige õievaesemal aja — talvel. Suurimaks probleemiks lumeroosi kasvatamisel on see, et teda on raske paljundada. Paljundamine nõuab suurt hoolt ja õitsema hakkab ta ka alles 3 — 4 aastal pärast istutamist. Aga lõpp hea, kõik hea, sest tulemus on nähtud vaeva väärt.

Vähemtuntud kuid sugugi mitte vähem ilumeeli ergutavad ja meil siin hästi kasvavad on kukekannus ehk delfiinium. Kauniõieline taim, mis kasvab kuni 2 m kõrguseks, on Inglismaal väga populaarne.

Omapärane, aga huvitav on tagasihoidliku olemisega moosese põõsas (burning bush). Selle taimega käib kaasas omanäoline legend, kuidas Jumal üllatanud juudi rahvast põleva põõsaga, mida kõik suure imestuse- ja jahmatusega vaadanud. Mitte üksnes värvikirevuses ja õite kujus ei peitu selle taime sarnasus tulega. Temas leidub rikkalikult eeterlikke õlisid, mis võivad kuuma ilmaga süttida ning taime sõna otseses mõttes leekidesse matta. Õnneks meie kliimas reeglina nii tuliseks ei lähe.

Mitte ainult maatükk

Aed on omaniku ilumeele ja usinuse peegel! Aed ei ole lihtsalt maatükk maja ümber. See on koht, kus möödakaijale avaneb galerii elanike kommetest, traditsioonidest, ja mis seal salata, ka eluhoiakutest. Eestimaal ringi liikudes näeb hulgaliselt maitsekalt ning kaunilt kujundatud liigirikkaid aedu. Aga loomulikult, sest eestlane on tuntud oma töökuse ja ilumeele poolest. Mis võikski olla selle paremaks väljenduseks kui mitte oma KODU ja oma AED. Just püsiaiast loeb välja selle peremehe-perenaise teadmised aiapidamisest ja oskused neid ka ellu rakendada luues enda ümbere väikese ja hubase maailma looduse poolt pakutavatest andidest. NB: seda kõike aga vaid siis, kui pidada kinni nõuetest. Püsikud on tundlikud ja nõudlikud suhtes kasvukoha.

Mida püsilillenuses eriti silmas pidada?

1. Kasvukoht: Ei ole kohta, kus poleks võimalik püsililli kasvatada: veekogudest toitainetevaese kiviklibuse kasvukohani välja. Tule vaid leida õige püsik nii oma aia mullatüübi kui kasvukoha: päikeseline, poolvari, vari, jaoks.

2. Istutusaeg: Tänapäeval müüakse püsikuid tavaliselt pottides, mis tähendab seda, et me võime neid istutada kogu hooaja jooksul. Meeles tuleks pidada, et sügisel istutatud püsililli tuleks kevadel kontrollida, kas talv on taimi üleskergetega kahjustanud.

3. Istutuskaugus: Siin peab tegutsema lähtudes taime kasvukõrgusest: madalad püsililled kasvavad 15 — 25 cm; keskmise kõrgusega kasvavad 30 — 50 cm ja kõrged taimed kasvavad 50 — 100 cm kõrguseks. Mida suuremaks kasvab taim, seda kaugemale nad üksteisest tuleks paigutada. Mida kõrgemaks kasvab taim, seda tahapoole (madalamate kasvukõrgustega võrreldes) tuleks nad istutada.

4. Puhtus: Maa tuleb teha täiesti puhtaks püsiumbrohtudest (orashein, naat, põldosi, võilill, paiseleht jt.). Hiljem on väga raske tihedaks kasvanud padjandite ja puhmaste seest umbrohtu eemaldada. Kui muidu hakkama ei saa, siis tuleks kasutada umbrohutõrjeks mõeldus keemilisi preparaate.

5. Istikute ettevalmistamine: Enne istutamist peab püsikute mullapall olema läbinisti märg.

6. Istutamine: Koostage püsikupeenra jaoks plaan ja istutage püsikud oma kasvukohale sellele vastavalt. Istutusauk tuleb teha nii suur, et taime juured sinna vabalt ära mahuksid. Istutamise järel kasta mullapind põhjalikult läbi. Pärast kastmisvee mulda imendumist kobestage mullapinda, see hoian mulla pikemat aega niiskena.

Püsikupeenarde hooldamine

Püsililli istutatakse ümber ja jagatakse vastavalt nende õitsemisajale, kas varakevadel või hilissuvel: kevadel õitsevaid augustis — septembris ning suvel ja sügisel õitsevaid kevadel.

Nagu ikka on aiatöö numer üks rohimine ja number kaks kobestamine. Niipea kui kevadel on muld soojenenud, tuleb seda kobestada ja välja rohida võrsuv umbrohi. Seda tuleb suvel jooksul korduvalt teha.

Nõrkade vartega püsikud vajavad toestamist.

Äraõitsenud õied, õisikud ja kuivanud varred tuleb ära lõigata.

Viimane kobestamine tuleb sügisel teha enne külmade tulekut.

Vanemaid püsilillepuhmaid tuleb õitsemise vähenemisel aeg-ajalt ümber istutada ja/või laiali jagada. Reegel: mida lühiealisem on püsikl, seda tihedamini vajab ta jagamist. Selleks kaevatakse taimed üles ja jagatakse selliselt 2 — 4 osaks, et igas osas leiduks terveid võrseid.

Uue kasvukoha maad rikastatakse enne istutamist kompostiga ja peale istutamist kastetakse hoolikalt.

Püsikute väetamisega tuleks olla väga ettevaatlik, sest paljudele neist, eriti alpitaimedele, mõjub oskamatu väetamine kahjulikult. Kui üldse väetada, siis seda vaid juhul kui kasv on vilets ja õisi vähe. Esimesel paaril istutusjärgsel aastal ei vaja püsikud üldse väetist. Hiljem võib neid turgutada kompostmullaga.

Varakevadise päikesepõletuse vältimiseks võiks igihaljaid püsikuid katta kuuseokstega või spetsiaalse kattelooriga, seda ka lehtpuudealustes kasvukohtades, sest nende tavine raagus võra ei paku taimedele piisavalt kaitset. Tundlikumad on: kivirikud, liivateed, aubrieetad, talihaljad, lumeroosid, igihali jt.

Külmaõrnad püsikud vajavad lumevaestel talvedel katet.

Niiskuspelglikele kiviktaimlataimedele panna talveks peale klaas.

Käes on kevad — aeg panna talvel mõeldu mulda, et see tegelikkuseks kasvaks. Jõudu ja kainet ilumeelt oma roheliste tegude tegemisel!