Sügav kummardus aroonialt
Must aroonia pärineb Põhja-Ameerika idapiirkonnast. Eestis hakati arooniat laialdasemalt kasvatama eelmise sajandi keskel. Meil on seda taime võrdselt hinnatud nii ilu- kui viljakultuurina. Mõõdukas kasv hekina, üksikute põõsaste kaunid õied, sügisesed leekivpunased lehed on tema hüved ilutaimena. Rikkalik saagikus, ühtlane valmimine, omapärase biokeemilise koostise ja ilusa värvusega viljad on aroonia plussid viljapõõsana. Saagirikkal aastal vajuvad oksad viljade raskuse all nõtkelt looka, nii et korjaja võib välja lugeda põõsa tumma kutse: tule ja nopi!
Viljad, mida aroonia põõsalt nopitakse, polegi tegelikult marjad, vaid botaaniliselt korrektselt väljendudes hoopis tillukesed õunviljad. Välimuselt on need sügisannid oma kaunis tumeduses vägagi pilkupüüdvad. Kenasti kobarates, parajalt suured (1-1,5 g), pinnalt kergelt läikivad.
Omapärane maitse
Ehkki maitse üle ei vaielda, on aroonia puhul välimus maitsest igati etem. Viljade parkainete rohkus muudab suu limaskestad paksuks ja tuimestab maitsmismeelt, orgaanilised happed varjutavad viljade suhkrusisaldusest tingitud magususe. Neid inimesi, kes värskeid arooniaid järjepidevalt söövad, trehvab vaid loodusravi pooldajate seas.
Tõsi, pärast külmumist paranevad viljade maitseomadused oluliselt. Hilissügisel kaovad aga külmanäpistatud arooniaviljad kiiresti ablaste lindude nokka. Üks võimalus värskete arooniate maitseparanduseks on nende lühiaegne sügavkülmutamine. Samas on just viljade omalaadne maitse põhjuseks, miks arooniatest tehtud hoidised eriti populaarsed pole. Küll aga hoidistatakse arooniat ohtralt kõikvõimalikes kombinatsioonides teiste sügisandidega.
Nii on väheses koguses happeline ja tume arooniamahl teretulnud lisand läägelt magusatele ja heledatele mahladele, moosidele, siirupitele, tarretistele ja veinidele. Arooniast mahla välja pressida ei tasu, sest seemnete purunemisel eralduvad ühendid muudavad selle mõrkjaks. Aroonia loomuliku maitse muutmiseks olid kunagi väga populaarsed maitsekombinatsioonid kirsi- ja mustsõstra lehtedega. Marineeritud arooniad sobituvad edukalt salatite ja liharoogadega. Arooniate üks pluss on nende kauaaegne säilivus. Koos viljavartega kobarates korjatud viljad säilivad jahedas julgelt üle kuu. Pikemaajaliseks säilitamiseks võib arooniat ka kuivatada.
Ohtralt kasulikku
Erinevalt teistest marjadest on aroonias suhteliselt palju kuivainet, kuni viiendik viljade massist, seetõttu on väiksem ka vee osakaal. Küpsetes arooniates on suhteliselt palju, maksimaalselt kuni 8% erinevaid suhkruid (glükoos, fruktoos, sahharoos). Aga magusat maitset pole tunda. Süü selles lasub nii orgaanilistel hapetel kui parkainetel, mille koosmõjul magus maitseaisting sööja keelel lihtsalt ei avaldu. Muide, erinevad happed (põhiosas just sorbiinhape) ja parkained tagavadki värskete viljade kauaaegse säilivuse.
Lisaks on arooniates ka piisavalt sorbitooli, vilja põhitrump on aga erinevate bioflavonoidsete ühendirühmade (katehhoolid, flavoonid, antotsüaanid jne) rikkalik sisaldus, mille poolest on ta võrreldes teiste puuviljaaia saadustega konkurentsitult esikohal.
Bioflavonoidid on looduslikud antioksüdandid, mis neutraliseerivad liigsete vabade radikaalide kahjulikku mõju. Bioflavonoidide hulka kuuluvatel antotsüaanidel on aga veel üks lisaväärtus — värvus. Aroonia viljades on rikkalikult erinevaid vesilahustuvaid pigmente. Värvainete suur kogus ja hõlbus eraldatavus lubavad neid edukalt toiduainetetööstuses toiduvärvina kasutada. Ainult üht peab arvestama: aroonia pigmendid muudavad värvust sõltuvalt keskkonna pH-väärtusest (happelisus või aluselisus).
Vitamiinidest on viljades nii rasvlahustuvaid vitamiine E ja K, mis põhiosas koondunud peamiselt seemnetesse kui vesilahustuvatest mõõdukalt mõningaid B-rühma vitamiine ja askorbiinhapet. Viimase sisaldus sõltub paljudest asjaoludest ja võib suurtes piirides muutuda. Musta aroonia viljad üllatavad veel rikkaliku mikroelementide valikuga — neis leidub joodi, vaske, rauda, mangaani, boori.
Loodusravi entusiastid hindavad arooniat peamiselt kahel põhjusel. Esiteks tänu ohtrale bioflavonoidide hulgale, teiseks aitab regulaarne arooniaviljade või -mahla tarvitamine mõnevõrra liigkõrget vererõhku langetada.
