Piibelehe marjad on magusalt mürgised
Piibelehte ehk maikellukest tunneme vast kõik. Võrumaal kutsutakse teda beibeleheks, kuid raamat "Eesti
Taimenimetused" pakub välja paljude teiste kõrval ka karjakella, kitsekõrva, libelehe, lillekese, piibulille,
viinalille ja öökellukese nime. Meile nii armastatud kevadekuulutaja kasvab kogu Euroopas, Kaukaasias ning
Lääne- ja Ida-Aasias. Põhja-Ameerikas on ta naturaliseerunud. Maikellukese (Convallaria L.) perekonna
kolmest liigist on kaks ülejäänut palju väiksema levilaga ning asustavad Kaukaasiat ja Ida-Aasiat (C.
transcaucasica, C. keiskei).
Looduslikult esineb harilikul maikellukesel ka roosaõieline teisend (C. majalis var.
rosea). Aretatud on nii suure- ja täidisõielisi sorte 'Grandiflora' ja 'Flore Pleno', hargneva kobaraga sort
'Prolificans' kui kena triibuliselehine 'Albistriata'. Oluline on teada, et maikelluke kuulub mürgiste taimede hulka.
Õied ja seemned eriti mürgised
Mürgiseid ühendeid sisaldavad kõik taimeosad, eriti aga õied ja seemned. Värvilised magusavõitu marjad
võivad peibutada lapsi maiustama, mis aga ettevaatamatul tarvitamisel võib lõppeda surmaga. Tervisehäire
põhjustajaks on diureetilise toimega glükosiid konvallariin ning väga mürgine südameglükosiid konvallamariin.
Meie esivanemad teadsid juba sajandeid tagasi, et maikellukesest võisid abi saada nõrga südamega
inimesed. Ka tänapäeval on maikelluke hinnatud kui ravimtaim, kuid tema droogi (Herba Convallariae) ja
preparaatide (Convacard) kasutamine on lubatud vaid arsti ettekirjutuste järgi.
Maikellukese preparaadid on
näidustatud bradükardia (südamepuudulikkus) diagnoosiga patsientidele, kes on ülitundlikud sõrmkübara
(Digitalis) glükosiidide suhtes. Õite meeldiv lõhn on tingitud eeterlike õlide sisaldusest, mistõttu taime kasutab
parfümeeriatööstus. Kuivatatud õisi on lisatud ka mõnedele ninatubaka sortidele. Mürgituse võib põhjustada nii
taimeosade söömine kui vee joomine, milles oli õitekimp.
Mürgistustunnusteks on ebakorrapärane pulss,
kõhulahtisus, iiveldustunne, peapööritus ning lõpuks teadvusekaotus.
Kuutõverohu vars ja risoom ravivad
(Polygonatum L.) 55-st liigist on vaid 5 liiki Euroopa taimed. Enamus neist kasvab Hiina edelaosa kivistel kaljudel ja metsavöötmes, 4 liiki ka Põhja-Ameerika heitlehistes metsades. Kuutõverohud on suvehaljad putuktolmlejad rohttaimed, kes eluks sobimatu aastaaja elavad üle rõhtsa jämeda maa-aluse varrena. Terveservalised varrelehed on kas vahelduvalt või männases, mille kaenlasse kinnituvad ühe- kuni mitmekaupa valged, kreemid, kollased, rohelised, roosad või violetsed õied. Vili on must, mustjassinine või punane mari. Lehearmirohke risoomi tõttu kutsutakse seda taime nii inglise- kui saksa keeles Saalomoni pitsatiks (Solomon's seal). Kuutõverohutude erinevaid liike on tarvitatud nii toiduks, ravimiks kui kasvatatud ilutaimedena.
Eksootiline on vaid 3-5 cm-ks sirguv 3-5 km kõrgusel Loode-Hiinas kasvav violetseõieline Hookeri kuutõverohi (P. hookerii). Tähekujulised püstised õied kinnituvad 1-2 kaupa ülemiste varrelehtede kaenlasse. Ka Lääne-Himaalaja violetseõieline kõrreliselehine kuutõverohi (P. graminifolium) kasvab vaid 15 cm kõrguseks. Euroopa ja Aasia parasvöötme aladelt pärinev männas-kuutõverohi (P. verticillatum) on kuni 60 cm kõrgune lineaalsete lehtedega taim, kel on kauapüsivad erkpunased marjad. Kesk-Aasia ja Lääne-Siberi okaspuumetsades kasvab tiivulisevarreline roosa kuutõverohi (P. roseum). Siberi kuutõverohi (P. sibiricum) on aga kuni 3 m kõrgune liaan, kelle lehetipp on muundunud ronimisorganiks. Õied on tal kuni 30 kaupa lehekaenlais. Kuutõverohtudest on samuti aretatud mitmeid liht- ja täidisõielisi ning kirjulehiseid sorte. Aiataimedena vajavad nad poolvarjulisi ja parasniiske substraadiga kasvukohti.
Eestis leidub looduslikult vaid kandilisevarrelist harilikku kuutõverohtu (P. odoratum) ning kõrgemakasvulisemat , ruljavarrelist mitmeõielist kuutõverohtu (P.multiflorum). Esimene neist on tavaline metsa-, raiesmike- ja kadastike liik, teine aga arvukam Lääne-Eesti salumetsades ja puisniitudel.
India lääneosas, kus mitmeõieline kuutõverohi kasvab 1800-2700 m kõrgusel, on tarvitatud tema risoomi toiduks. Vees leotatud risoomidest valmistati tärklist leivaküpsetuseks. Pulbriksjahvatatud kuivatatud risoom sobis tarvitada seebina saponniinide sisalduse tõttu. Türgis on populaarne köögiviljatoit keedetud või hautatud kuutõverohu varred.
Mõlema Eesti liigi marjad on mürgised ning mürgistusnähud on sarnased maikellukese mürgistusnähtudega. Meditsiinis leiab taim kasutamist oma kootava ja stimuleeriva toime tõttu. Rohke limaainete sisaldus võimaldab risoomi kasutada kopsuhaiguste ravis, soolepõletiku, düsenteeria, hemorroidide ning menstruaalkrampide puhul. Pulbristatud puderhautis on tõhus muljumishaavadele, haavadele ja hemorroididele. Alkaloidide ja glükosiidide sisalduse tõttu pole droogide iseseisev seespidine tarvitamine soovitatav.
Urmas Laansoo töötab Tallinna Botaanikaaias metoodikuna.
