Tavalise muru asemel: alternatiivmuru

Muru on ilus ja leiab aias palju kasutamist. Kus mujal kui mitte muru peal saavad lapsed mängida, pere suveõhtul väljas süüa või sõpradega pidu pidada. Kahjuks kasvavad murus enamasti vaid mõned üksikud taimeliigid, millest enamik on kõrrelised. Selline keskkond sobib elupaigaks üksnes väga vähestele liikidele. Ka ei ole muru sugugi kõige vähem hooldamist ja tööd nõudev aiakujunduselement. Enne kui katta aed pidevat niitmist, kastmist ja väetamist vajava liigivaese muruga, võiks olla teadlik ka alternatiivsetest võimalustest.

LIIGIRIKAS MURU

Alternatiivina ühest või paarist kõrreliseliigist koosnevale tavamurule võib kasvatada hoopis liigirikkamat muru, milles kasvavad taimed samuti vähemalt vahetevahel niitmist taluvad. Suvel tuleks sellise muru niitmises siiski vähemalt kolmenädalane paus teha, et taimed saaksid õitseda, viljuda ja seemneid levitada. Murusse tuleks valida Eestis looduslikult kasvavad taimed, mille loodusliku kasvukoha tingimused sarnanevad konkreetse aia omadega.

Murus võiksid kasvada harilik võilill (Taraxacum officinale), teelehed (Plantago major, P.media), valge ristik (Trifolium repens), kare seanupp (Leontodon hispidus). Päikesepaistelises paigas võib kasvatada nõmm-liivateed (Thymus vulgaris). Niiskemas kasvukohas kasvab hästi harilik käbihein (Prunella vulgaris), mis talub ka varjulist kasvukohta ning madalat niitmist. Kehval mullal kasvab põuakindel ravimtaim harilik raudrohi (Achillea millefolium).

Niitmises pikemaid pause tehas saab murus kasvatada ka kõrgemaid taimi, näiteks sibullilli. Murus võib kasvatada näiteks rohulauku (Allium oleraceum), kollast kuldtähte (Gagea lutea), harilikku kobarhüatsinti (Muscari botryoides), lumikellukesi (Galanthus nivalis), märtsikellukesi (Leucojum vernum) ja krookuseid (Crocus spp.). Muru hooldamine on lihtsam, kui istutada kõrvuti ühesuguse õitsemisajaga lillesibulad.

AAS

Aasalapi võib aias luua isegi vaid mõnele ruutmeetrile. Väikese aasa loomiseks ei ole vaja kuigi palju ruumi, kuid maa-ala õige ettevalmistus ning hooldus nõuab teatud määral aega ja püsivust.

Aasa rajamiseks tuleks kindlasti valida päikesepaisteline koht, mida ei varjuta puud, põõsad ega hooned. Kõige sobivam on paik, mida sageli ei kasutata, sest tallamine kahjustab aasataimestikku. Aasataimed kasvavad paremini toitainevaesel pinnasel ning parima tulemuse annab nende kasvatamine mullal, mida viimase mõne aasta jooksul ei ole väetatud. Kui pinnas on niidutaimede jaoks liiga viljakas, hakkavad vohama kõrrelised ja muud mittesoovitavad taimed, mis takistavad aeglasema kasvuga taimede õitsema hakkamist. Samuti on mõistlik vältida kohti, kus kasvab palju mitmeaastaseid umbrohtusid (nõgesed, ohakad, oblikad).

Lihtsaim on külvata poes müüdavaid aasalillesegude seemneid paljale ettevalmistatud mullale, kuid aasa võib luua ka olemasoleva muruplatsi asemele. Niit on seda ilusam, mida liigirikkam ta on. Soovitav on, et kogu suve jooksul ei tekiks niidul õiteta hetkesid. Lilleniit kujuneb välja aastatega ja taimestiku liigiline koosseis muutub seal pidavalt.

* Pinnase ettevalmistamine

Soovitud suurusega maa-ala tuleks hargiga läbi kaevata ning eemaldada umbrohujuured, eriti orasheina, nõgese, oblikate ja ohakate omad. Pinnase võiks külvamiseks ette valmistada umbes kolm nädalat varem, et saaks eemaldada selle aja jooksul idanema hakanud seemnetest kasvanud umbrohud. Paljud aiaumbrohud võivad külvatud aasataimed lämmatada. Kui tekib kahtlus, et aasa jaoks valitud ala võib olla väetatud, siis võib mullaviljakust vähendada, segades pinnase näiteks tellisepuruga. Samuti võib pealmised 15-20 cm pinnast ära koorida.

* Mida külvata ja kust hankida seemneid

Valima peaks kindlasti Eesti niitudel kasvavad taimed. Mõned taimed kasvavad igasuguse happesusega pinnasel, teistel on aga mulla suhtes kindlad eelistused. Taimede seemneid võib ise loodusest koguda või osta poest valmis seemnesegusid. Hea taimetundja võib juunist septembrini seemneid korjates koguda oma aasa jaoks sobiva valiku erinevatel aegadel õitsevate taimede seemneid. Mitte mingil juhul ei tohiks taimi loodusest üles kaevata — tõenäoliselt ei hakka sellised istikud ümberistutamise järel kasvama. Kui on plaanis kogutud seemneid järgmise kevadeni säilitada, siis tuleks seda teha jahedas (2-5ºC), pimedas ja kuivas kohas. Enne seda tuleks seemneid soojas ja kuivas kohas õhu käes kuivatada. Seemned võivad idanemiseks vajada eelnevat külmas viibimist, mistõttu talvel mullas olemine mõjub neile idanemist soodustavalt. Kui asjaolud sunnivad külvama kevadel, siis tasuks seemneid enne külvi paar nädalat külmkapis hoida.

* Külvamine

Parim aeg külvamiseks on varasügis (augusti lõpp, september), kuid sobib ka kevad (mai algus). Seemneid tuleks külvata 2-5 g/m2 , s.o umbes 1-2 teelusikatäit. Seemned võiks segada niiske liiva või saepuruga suhtes 1:3. Niiviisi saab vahet teha pinnal, kuhu on juba külvatud ja alal, kuhu veel jõutud ei ole. Kõigepealt võiks külvata kogu pind täis ühtpidi ja seejärel sama ala endise suunaga risti. See kindlustab ühtlasema taimkatte moodustumise. Pärast külvamist peaks pinna kergelt üle rullima. Rehitseda ei tohiks, sest kerged seemned võivad minema lennata või idanemiseks liiga sügavale sattuda. Kui ilm on külvamise ajal väga kuiv, tuleb pinnast kergelt kasta.

* Üheaastaste niidutaimede kasutamine

Esimestel aastatel võib ainult mitmeaastastest taimedest koosneva aasa õitsemine pettumuse valmistada, sest mitmeaastased taimed ei õitse esimestel aastatel pärast külvamist. Kui seemnete hulka segada ka üheaastaste aasalillede seemneid (äiakas, rukkilill, kukemagun), siis on aasa kena välimus kindlustatud juba esimesel suvel. Järgmistel aastatel aga hakkavad õitsema juba mitmeaastased taimed. Ainult üheaastastest lilledest aas vajab seemnete idanemise soodustamiseks mulla kobestamist. Kobestada tuleks igal aastal pärast seda, kui on toimunud seemnete isekülv.

* Niitmine ja umbrohutõrje

Esimesel aastal tuleks umbrohud hoolikalt kitkudes eemaldada. Kui aasataimi ründavad teod, võiks nende tõrjumiseks kasutada barjääre või muid mittetoksilisi vahendeid. Väetada ei tohiks, sest liigne mullaviljakus jätab aasa õitsemise kesiseks.

Aasta pärast külvamist tuleks aasa niita, kui taimed on seal kasvanud 10-15 cm kõrguseks. See tähendab sõltuvalt mulla viljakusest 3-4 korda niitmist suve jooksul. Niita ei tohiks madalamalt kui 5 cm. Niidetud hein tuleks aasalt minema viima, et see mullaviljakust ei suurendaks, ja kasutada komposti tegemiseks või multšimiseks.

Järgmistel aastatel tuleks aasa niita juuni lõpu ja augusti lõpu vahel umbes 5 cm kõrguselt. Oluline on erinevatel aastatel niita erineval ajal, sest see võimaldab erineval ajal viljuvatel taimedel seemnetega levida. Et putukatele head teha, võiks ühe niiduserva niitmata jätte. Seda aasaosa tuleks niita järgmisel aastal. Aasa võib niita trimmeriga või vikatiga, tavaline muruniiduk ei ole nii kõrge taimestiku jaoks ette nähtud. Kuiva ja sooja suve korral võib jätta niidetud heina mõneks päevaks maapinnale lebama, et seemned küpseksid ja vabaneksid. Heina tuleks kuivamise soodustamiseks vahepeal hangu või rehaga keerata ning kui hein on kuiv, siis minema transportida, et mitte niidu viljakust tõsta ning kasvavaid taimi lämmatada.

* Taimestiku järelkasvu kindlustamine

Aasal, kus pärast heina tegemist karjatatakse loomi, tekib tallamise tõttu väikeseid paljaid pinnaselappe, mis loovad seemnete idanemiseks soodsad tingimused. Samasuguseid lapikesi võiksid sügisel rehitsedes oma aianiidulegi tekitada.

* Olemasoleva taimestiku täiendamine

Kui mõned taimed ei taha alguses idaneda, siis võiks proovida juba olemasolevale niidulapile taimi lisaks külvata või istutada. Samuti võib tekkida soov muuta juba olemasolev muruplats niidulapiks. Lihtsam on see toitainevaese pinnase puhul, kus juba kasvab sobivaid kõrrelisi ja aasataimi (vaata taimenimestikku, LINK). Et teada saada, millised kõrrelised ja lilled murus kasvavad, võiks ühel aastal jätta muru kevadel ja suvel niitmata ning lasta rohttaimedel õitsema minna — nii on neid kerge määrata.

Aasataimestiku täiendamiseks võib sügisel niita rohtu hästi madalalt ja seejärel ägedalt rehaga tegutsedes paljastada vabad pinnaselaigud. Neile laikudele saab külvata soovitud taimede seemneid. Kui on soov lisada ainult lilli, siis piisab, kui külvata seemneid 1,5 g/m2.

Taimi saab potis ette kasvatada ning vabadele laikudele istutada. Mitte mingil juhul ei tohi aga aeda tuua loodusest üles kaevatud taimi. Maha istutatud taime ümber peaks jätma võimalikult vähe paljast mulda, sest siis on võimalus väiksem, et seal hakkavad kasvama umbrohud.

Mitmeaastased niidutaimed: harilik härjasilm (Leucantemum vulgare), harilik nõiahammas (Lotus corniculatus), aasristik (Trifolium pratense), põldjumikas (Centaurea scabiosa), arujumikas (C. jacea), harilik äiatar (Knautia arvense), aas-kurereha (Geranium pratense).

Üheaastastest taimedest sobivad: harilik äiakas (Agrostemma githago), harilik rukkilill (Centaurea cyanus), kukemagun (Papaver rhoeas).

Kõrrelistest võiksid niidul olla esindatud: punane aruhein (Festuca rubra), kastehein (Agrostis tenuis), lõhnav maarjahein (Antoxanthum odoratum), keskmine värihein (Briza media).

Kuivad kerge lõimisega mullad:

* aaskaerand (Helictotrichon pubescens), arukaerand (Helictotrichon pratense), kink-aruhein (Festuca trachyphylla) ja süstlehine teeleht (Plantago lanceolata);

* harilik kastehein (Agrostis capillaris), harilik koldkaer (Trisetum pratense) ja harilik käbihein (Prunella vulgaris);

* punane aruhein (Festuca rubra), aas-seahernes (Lathyrus pratensis), kortsleht (Alchemilla spp.) ja hobumadar (Galium verum);

* harilik kastehein (Agrostis capillaris), lamba-aruhein (Festuca ovina), lõhnav maarjahein (Anthoxanthum odoratum), harilik nõiahammas (Lotus corniculatus), hobumadar (Galium verum), keskmine teeleht (Plantago media), harilik raudrohi (Alchemilla millefolium)

Parasniisked mullad:

* kibe tulikas (Ranunculus acris), roomav tulikas (Ranunculus repens) ja külmamailane (Veronica chamaedrys);

* harilik kerahein (Dactylis glomerata), pehme madar (Galium mollugo), aasnurmikas (Poa pratensis) ja valge ristik (Trifolium repens);

* harilik aruhein (Festuca pratensis), harilik nurmikas (Poa pratensis), valge kastehein (Agrostis stolonifera);

* aas-seahernes (Lathyrus pratensis), kortsleht (Alchemilla spp.), ojamõõl (Geum rivale);

* harilik orashein (Elymus repens), härjasilm (Leucanthemum vulgare) ja võilill (Taraxacum officinale); * harilik aruhein (Festuca pratensis), põldtimut (Phleum pratense), valge ristik (Trifolium repens), kurekellukas (Campanula rapunculoides), külmamailane (Veronica chamaedrys), harilik härjasilm (Leucanthemum vulgare)

Niisked mullad:

* aas-rebasesaba (Alopecurus pratensis), aas-kurereha (Geranium pratense), aas-hiirehernes (Lathurus pratensis), mets-harakputk (Anthriscus sylvestris) ja harilik angervaks (Filipendula ulmaria);

* luht-kastevars (Deschampsia cespitosa), valge kastehein (Agrostis stolonifera), harilik nurmikas (Poa pratense);

* harilik kastehein (Agrostis capillaris), ojamõõl (Geum rivale), aas-seahernes (Lathyrus pratensis) ja kortsleht (Alchemilla spp.); aas-rebasesaba (Alopecurus pratensis), punane aruhein (Festuca rubra), keskmine värihein (Briza media), kullerkupp (Trollius europaeus), aas-kurereha (Geranium pratense), mets-kurereha (Geranium sylvaticum)