Sõna vintage kasutati kunagi vaid viinamarjakasvatuses, sellega tähistatakse praegugi konkreetse aastakäigu veine. Nüüdseks on sõna tähendus laienenud ning viitab teatud ajajärgust pärit tarbeesemetele ja stiilile. On kokku lepitud, et kõik, mis on vanem kui sada aastat, on antiik, ja kõik, mis on uuem kui kakskümmend aastat, kuid pole päris viimasest hooajast, on retro. See ajajärk, mis jääb antiigi ja retro vahele, ongi vintage. Täpsed ajalised piirid on vaieldavad ning vahel märgitakse vintage’iks vaid seda, mis on vähemalt viiskümmend aastat vana.

Olgu selle definitsiooniga kuidas on, siinne artikkel keskendub 1950ndate, 1960ndate ja 1970ndate stiili kasutamisele ja rakendamisele kodumiljöös.

Magusad 1950ndad

1950ndad kujunesid pärast II maailmasõda tõeliseks heaoluajastuks, mil kodudesse jõudsid moodne tehnika ja kõikvõimalikud mugavused. Alanud oli aatomi- ja kosmoseajastu ning maailm näis lõpuks ometi kaunis ja idülliline.

1950ndade kodukujundust iseloomustavad helge harmoonilisus ja pastelsed värvid — heleroosad ja -sinised, malbed oranžid, kahvatukollane, beeži varjundid, aga ka erksamad rõõmsad marjatoonid, laimiroheline ja lõbus punane. Ühised märksõnad selle kümnendi värvipaletile võiks kindlasti olla positiivsus ja rõõmsameelsus.

1950ndate mööblidisain kuulub modernistlikkusse klassikasse — see on puhas, ergonoomiline ja peenelt voolujooneline. Sisustuses kasutatavatel tekstiilidel kujutati lillemustreid, täppe või olid need lihtsalt magusalt värvilised. Samuti võis trükikangastel kohata kosmosetemaatikat või hoopis loomamustrit.

  

Hullumeelsed ja pöördelised 1960ndad

1960ndaid iseloomustab jätkuv kosmosekultuse võidukäik, võitlus naiste, mustanahaliste ja homoseksuaalide õiguste eest ning seejuures ka hipide revolutsioon sõja, kehtiva ühiskonnakorralduse ja tabude vastu. Just viimastel oli suur mõju moele, disainile, muusikale ja kunstile üleüldse.

Sarnaselt 1950ndatega on ka 1960ndad kirjud, kuid veidi hullumeelsemalt ja isegi erksamal moel, nimelt kadus helge pastelsus. Värvid olid põhiliselt inspireeritud loodusest: roheline, kuldne, oranž ja kollane. Enam ei taotletud harmoonilist kokkusobivust, vaid värvi kombineeriti kõige uskumatumal moel — fuksiaroosa ja apelsinikollane leidsid end teineteise kõrvalt. Musta ja valge kombinatsioon oli samuti väga moes. Eesmärk oli provotseerida ja intrigeerida.

Erksad ja pöörased värvid leidsid väljundi loomulikult tekstiilidel, seda kas abstraktses psühhedeelses või hipide mõjutusena etniliste mustrite võtmes.

1960ndatel jätkati selge ja funktsionalistliku modernistliku mööbli tootmist, see segunes ka võidutseva kosmosetemaatikaga ja nii leidsid tee mööbliklassikase mitmed s-kujulised ja nn pesatüüpi toolid, näiteks Verner Pantoni “S” ja Eero Aarnio “Pall”. Mööblit tehti klaasist, metallist, puidust ja PVC-st.

Sellele kümnendile omased dekoratsioonielemendid olid siiami kassid, seened, kuked, päevalilled ja popkunstielemendid (Andy Warholi trükised, Roy Lichtensteini koomiksistiil). Just plakatid ja postrid on üks efektsemaid, kuid ka odavamaid viise ajastutruud interjööri dekoreerida.

1970ndate uued tuuled

Ühiskondlikud protsessid, mis said alguse 1960ndatel, arenesid edasi ka 1970ndatel. Jätkusid kosmosevallutused, naiste ja vähemuslaste õigused suurenesid, hipide liikumine kestis uue kümnendi keskpaigani. 1970ndate ilme kujundamisel mängis olulist rolli naftakriis, mis andis olulise tõuke keskkonnaaktivistide liikumisele ja keskkonnateadlikkuse arengule. See uus teadlikkus mõjutas ka inimeste elustiili ja seeläbi kodukujundust ning disainisuundi.

Trendikaimad värvid 1970ndatel olid erkroheline, türkiis, kollane, oranž ja pruun. Eriti populaarsed ja mõneti üllatuslikud värvikombinatsioonid olid erkroheline ja sinine, must ja valge, kollane ja valge, roosa ja lilla, kollane ja oranž, kollane ja roheline ning roosa ja roheline. Võib öelda, et võrreldes varasema aastakümnega koloriit mõningal määral mahenes, kuid värviküllus jäi alles.

Sarnaselt 60ndatega jäi alles lillemustrite kasutamine, samuti jäid moodi psühhedeelsed abstraktsed ja graafilised mustrid.

Mööblivalmistamisel kasutati 1970ndatel klaasi, vinüüli, metalli ja puitu. Kroomitud teras ja klaas tekitasid tõelise kosmoseajastu meeleolu. Palju mööblit valmistati ka plastist ning uueks trendiks said kott-toolid. Tegelikult oli moes väga erinev mööbel — rangest skandinaavialikust ja bauhausilikust kuni kunstnahaga dekoreeritud edeva postmodernistliku kitšini.

1970ndate väga populaarseteks sisustuselementideks olid laavalamp, painutatud kaarja jalaga põrandalamp, kontrastina makrameestiilis punutud dekoratsioonid.

Kuidas tuua vintage nüüdisaegsesse koju?

Kui on plaanis tuua oma koju vintage’i-hõngu, siis võiks lähtuda ütlusest, et vähem on rohkem. Päris taaselustada mingit ajajärku ei ole mõtet ja kuhjata koju kokku terve kompott vintage-elemente võib lõppeda maitsetu fiaskoga. Samuti on tänapäeva kodudes terve hulk moodsat tehnikat, mis ei lubaks kodu tõetruult 1950ndate siilis kujundada.

Moes on just eklektika, mis kujutab endast stiilide ja ajastute oskuslikku sobitamist. Näiteks leiab erksavärviline vintage-diivan endale tõenäoliselt väärika ja sobiliku koha ruumis, mis muidu on pigem nüüdisaegne, neutraalne ja lihtne. Väga efektne on valget tuba vürtsitada just mõne kirju ja domineeriva disainielemendiga.

Väga lihtne viis tuua sisse veidi sõjajärgsete aastakümnete hullumeelsust on panna ühele seinale psühhedeelne tolle ajastu stiiliga tapeet, ülejäänud seinad jätta aga ühevärviliseks või valgeks. Kui tuppa tuua veel üks või teine vintage-aksessuaar, siis ongi maksimaalne efekt saavutatud. Selleks aksessuaariks võib olla lamp, vinüülimängija, poster, vaas, mänguasi, kunstiteos või mööblitükk. Vahva on see, et eklektiline stiil lubab kokku kombineerida eri kümnendeid ja otseseid reegleid ei ole. Lihtsalt tuleb meeles pidada, et liialdada ei tasuks, sest muidu võib kodu välja näha nagu täiturg.

Lähemalt loe ja vaata TMKE märtsi numbrist.