30aastane naine: karm tõde, aga mõni naine ikkagi ei sobi emaks — ilmselt mina nende hulgas!

 (262)
30aastane naine: karm tõde, aga mõni naine ikkagi ei sobi emaks — ilmselt mina nende hulgas!
Pilt on illustreerivFreeImages/Alvaro Morales Gomez

Tähistasin tänavu 30. sünnipäeva ja alatasa uuritakse, kas ja millal plaanin emadearmeega liituda. Aga, kas üldse sobiksin emaks? Näen kõrvalt, et lapsed on saanud paljudki, kes tegelikult emarolli üldse ei sobiks.

Kõlab karmi hinnanguna, aga nii on. Näiteks üks sõbranna sai teise lapse peamiselt sel põhjusel, et meest enda küljes kinni hoida. Paistab ehk karmi hinnanguna, aga ta ütles selle otse välja. Suhe oli lagunemas ning ta ei tahtnud esimese lapsega üksi jääda. Raha tõi koju mees ning isegi nende ühine elamine kuulub sada protsenti mehele. Mis seisus oleks ta üksi — või õigemini lapsega — tühiseisus. Tal endal pole eriti sõprugi, pigem on ta suhelnud mehe tutvusringkonnaga. Nii jättiski ta ühel hetkel lihtsalt rasedusvastased tabletid võtmata ja õnnestus rasedaks jääda. Mees polnud õnnelik, aga mis tal ikka üle jäi. Härrasmehena jäi ta naise kõrvale ja paistab, et mingi areng on toimunud ehk suhe on neil veidigi kindlam. Jätkusuutlik lahendus see muidugi pole ja imelik kõrvalt mõeldagi, et laps on võimalus tekitada suhtes pantvangikriis, kus mees lihtsalt ei saa lahkuda.

Ideaalse paari asemel kasvatab last vanaema

Mõned kunagised kooliõed said lapsed enne 20. eluaastat. Praeguseks on lapsed juba kooliealised, aga ega see tähenda ideaalseid perekondi. Koolis oli kunagi üks populaarne paarike, keda võrreldi siis USA teleseriaalide ideaalpaaridega. Teate küll, need sarjad, kus äge kutt mängib Ameerika jalgpalli ning tüdruk on võistkonna tantsutüdrukute juht. Eesti näitel mängis poiss korvpalli ja tüdruk ei juhtinud suurt midagi, eelistas pidutsemist, aga see selleks. Nemadki said lapse, aga sai päädis sellega, et läksid lahku ja mees on praegu üldse kuskil Austraalias seiklemas. Kooli popim tüdruk aga koristab ühes Tallinna hotellis tubasid ning nädalavahetustel käib ikka pidudel. Olen aru saanud, et laps kasvab ikkagi tüdruku ema ehk siis vanaema hoolitsuse all. Kas olnuks raske abort teha?

Seotud lood:

Need on vaid mõned näited, aga ümberringi on palju naisi, kes tegelikult ei passi emaks. Neil on mingid tagamõtted või ollakse lihtsalt vaimselt nii noored (ja vaimne noorus ei küsi reaalset vanust), et ei kujutata ette, mida üldse tähendab last kasvatada. Tegu pole mänguasjaga, mis lihtsalt nurgas seisab ja vajadusel saab teistele näidata, et küll on ikka ilus asi.

22aastaselt tahtsin last, nüüd enam mitte

Kui ma olin 22, panin endale sihiks saada emaks 27-aastaselt. Olin toona kuskilt lugenud, et keskmine sünnitaja on Eestis just ses vanuses ja ega ma taha vana ema olla. 27aastaselt mõtlesin, et läheks uuesti ülikooli, keskenduks karjäärile, reisiks. Laps ei mahtunud minu maailmapilti. Nüüd 30aastasena mõtlen, kas ta üldse kunagi mahub. Olen suhteliselt püsimatu üksik hing. Jah, mul on suhteid, aga ma ei taha veel kahe jalaga maa peal olla, tahan ikka reisida, tööl uusi väljundeid otsida jne. Mu enda suhe oma emaga pole kunagi olnud kaljukindel. Ta oli üksikema ja mulle tundus, et ta alatasa mõtles, mis oleks võinud olla? Ta nägi ka lapses ehk minus pigem isegi takistust. Ma olen piisavalt vana, selline ema ma ei oleks, aga ma ei tunne ka sisimas seda suurt emaarmastuse alget, mida tahaks ühe väikese ilmakodanikuga jagada. Näis, mis ma mõtlen 35aastaseks saades.

On ju ka ütlus, et ega emaks õpita, emaks saadakse. Et, kui laps käes, siis küll kõik tuleb jooksvalt. Ma ei tea, kas nii ikka on õigus kellegi teise elu ja tulevikuga mängida. Peaks ikkagi täiesti kindel olema, et ollakse lapse saamiseks valmis.