35-aastane naine: kuidas oma mehele tunnistada, et ma ei tahagi lapsi?

 (49)
35-aastane naine: kuidas oma mehele tunnistada, et ma ei tahagi lapsi?
Tiit Blaat

Naisteka lugeja Piret tähistas septembris 35ndat sünnipäeva. Paljud lähedased uurivad juba pikemat aega, mil pisiperet oodata. Kuidas neile ja ennekõike oma mehele tunnistada, et seda ei juhtugi?

Isadepäeva eel käisin abikaasaga söömas ja jututeemad läksid ka isade peale. Ta rääkis, kui uhke on oma papsi üle. Kuldsete kätega töömees, kes ka nüüd, hilistes 60ndates teeb koduköögis remondi ära ja aitab teisigi. Kuulasin kiidukõnet ja noogutasin kaasa, kuni ühtäkki tõi abikaasa sisse teema, et ka meie peaks astuma sammu, et pere täiendada.

Ilmselt sai ta innustust parimast sõbrast, kes sai hiljuti juba teist korda isaks - mõlemal juhul poisid. Nii jätkuski abikaasa monoloog sellega, et jutustas, kuidas tahaks oma isa kombel lapsele kõike õpetada - alates sellest, kuidas kala püüda kuni selleni, et koos elektrijuhtmeid vahetada. Tema paps nimelt on elukutselt elektrik. Vaatasin abikaasale otsa ja ütlesin, et lapsed ei sünni sõrmenipsu peale ja seda tuleb pikalt planeerida.

Mees vist sai sellest nii aru, et ma soovin lapsi, hakkaks tasapisi planeerima! Tol õhtul liikusid teemad mujale, aga juba järgmisel päeval tõstatas mees selle küsimuse uuesti...

Oeh, asi pole planeerimises. Mida aeg edasi, seda enam tunnen, et ei soovi lapsi. Tean neid jutte, et emaks ei sünnita, õpid ja kasvad koos lapsega. Vabandust, aga nii lihtne see pole. Ma ei soovi lapsi ja ma arvan, et poleks hea ema.

Seotud lood:

Tean tutvusringkonnas ühte naist, kes on tõeline karjäärihoolik. Aastate eest ta lausa hoidis lastest eemale. Kui seltskonnas oli mõni laps kaasas kellelgi, läks ta näost ära. Siiski sai ta paari aasta eest lapse. Ütles, et üks laps peaks ikka olema, elu on selline. Nüüd on nii, et ta ise on kogu aeg tööga seotud, mees töötab üldse välismaal ning laps praktiliselt elab vanaema juures.

Minul puhul nii rängalt ei läheks, küllap ma tegeleks, aga pigem surve pärast. Nii ju peab. Ma olen 35, tahaks veel õppima minna, et viimaks magistrikraad saada. Töötan IT valdkonnas, kus võimalik töötada ka mõnes rahvusvahelises firmas. Olen mõelnud, et tahaks kunagi täita oma unistuse ehk elada mõnda aega Londonis. Tean, et seal elamine väga kallis, aga usun, et seda väärt.

Kogu sellesse pilti minu jaoks lapsesaamine ei mahu.
Kuidas aga öelda seda abikaasale? Ta tõesti ei tea. Me mõlemad mõtlesime, et ei kiirusta, elame enda jaoks ja kui üks hetk oleme selleks valmis, küll ka lapsed. Oleme koos olnud seitse aastat, sellest neli abielus. Kui olin 30, siis olin veendunud, et 35-aastaselt olen juba ema. Ka paar aastat hiljem arvasin nii, aga kõhklustega. Nüüdseks olen selgeks mõelnud, et ma ei taha emaks saada. Ei, ma ei vihka lapsi: mu vanemal õel on neid suisa kolm, tihti hoian ja olen tädi Pireti rollis. Aga see on distansilt asi, 24/7 ema ainest minus pole.

Kardan oma abielu pärast, aga pean end kokku võtma ja peagi abikaasaga sellest rääkima. Loodan, et ta mõistab, aga olen valmis ka kõige hullemaks.