35aastane naine: kahetsen, et liiga noorelt lapsed sain

 (230)
35aastane naine: kahetsen, et liiga noorelt lapsed sain
FreeImages.com/Glenda Otero

Olen kindlasti EKRE ja teiste konservatiivide meelest musternäide: tõstsin kohalikku iivet juba 20 aastaselt. Aga keegi ei küsi, mis mul endale sellepärast tegemata jäi.

Hea on öelda tüüpilisi klišeesid, et ei tahaks oma lapse koolilõpetamisele minna kepi najale toetudes või kuulda koos jalutades kommentaare: nii armas, et vanaema lapselapsega aega veedab. Minu vanem laps Robin sai hiljuti 15, tütar Greeta on 13aastane. Nad pole millestki pidanud puudust tundma. Meil on ilus maja Tallinnast veidi väljas. Mees töötab kinnisvaraalal ja sissetulek on korralik. Lapsed on saanud käia kõikides trennides, kus on soovinud. Me pole neid liiga palju piiranud, aga pole ka taskurahaga üle külvanud. Nii minu kui mehe vanemad on väga toetavad ja elavad Lõuna-Eestis ehk lapsed on alati saanud suvel tõelist maaelu kogeda.

Tahtsin arstiks, aga sain emaks

Mis on pildil valesti? Mida aasta edasi, seda õnnetum olen ise. Kui noorem laps oma elu peale läheb, olen juba 40 täis ja mis perspektiivid oleks mul ka siis? Kuna sain esimese lapse nii noorelt, jäid ülikooliõpingud pooleli. Olin tahtnud õppida arstiks ja sain ka ülikooli sisse. Kõik oli hästi, aga siis jäin rasedaks. Ma olin küll oma tulevase abikaasaga siis juba paar aastat koos olnud, aga mõtlesin, et lapsesaamisega võiks ikka oodata. Aga nii mees kui meie mõlema vanemad surusid peale, et võiks ju lapse saada, küll kunagi hiljem õppida jõuab. Olgu. Hülgasin oma õpingud ja ka tantsutrennid, mida olin lapsest saati armastanud. Aeg läks edasi. Mina sain peagi teise lapse, aga mees tegi samal ajal karjääri. Minu karjäär oligi mähkmete vahetamine ja meie äsjaostetud majale kardinate ja vaiba valimine.

Seotud lood:

Mul olid noorena suured unistused — tahtsin minna maailma rändama. Üks sõbranna kolis juba 19aastaselt Los Angelesse ja ma nii soovisin, et lõpetaks arstiteaduskonna ja residentuuri ära ning siis võtaks mõneaastase pausi — elakski USAs. Kõik selle võis pereloomise järel maha kriipsutada. Minu viimane reis oli perepuhkus Küprosel, mida ma ei saanud üldse nautida, sest lapsed pidevalt vingusid, et küll neile ei meeldi üks asi, küll teine. Mehel aga oli kaasas arvuti ja ajas pidevalt tööasju, mind täiesti ignoreerides. Me pole sellest küll rääkinud, aga mees võtabki mind vist kui liikuvat kodumasinat, keda ongi vaja vaid selleks, et kodu korras hoida ja lapsi kasvatada.

Töökogemus praktiliselt null

Räägitakse elukestvast õppest, aga 40aastaselt on arstiks õppimine üpris mõttetu, see võtab nii kaua aega ja ma arvan, et ma ei saaks sissegi. Tung sinna on väga suur ja miks peaks vastuvõtukomisjon eelistama mind mõnele intelligentsele 19aastasele. Ka tööturul on raske, mu kogemus on suht null. Praegu tegelen laste kasvatamise kõrvalt ühes firmas tõlketöödega, mida saan rahulikult kodust teha. Veidi raha sealt tuleb, aga ega see mind eriti arenda. Kes meist ei oskaks inglise keelest eesti keelde tõlkida.

Natuke vara nimetada seda kõike 40ndate kriisiks, aga kohati tunnen, et olengi suletud nelinurkses ruumis, kust pole mingit väljapääsu. Tänane päev on samasugune, mis homne, ülehomne, üleülehomne… Ma armastan oma lapsi, aga ilmselt kandub mu tülpimus ja nukrus edasi ka neile. Nad saavad aru, et ema ei ole õnnelik.

Seega, ka minuvanused naised, kel pole lapsi — ärge võtke hinge, kui selle kallal noritakse! Jõuab. Ma tean ise tutvusringkonnast inimesi, kes saanud ka 30ndate teises pooles lapsevanemateks. Erinevalt minust on nad selleks hetkeks leidnud sisemise rahu, teostanud end nii karjäärialaselt kui lihtsalt elamise kunstis. Mina aga tunnen, et olen nii paljust ilma jäänud, kuna sain noorelt emaks.