Lugesin siin Delfist teemat, kus noorik kirtsutas nina, kui mees käib oma ema aitamas. Ma tahan öelda, et see noorik ei saa üleüldse aru, mis on pereväärtused.

Kui mina olen naisena saanud endale lapsed, siis andke andeks, aga minul on ikkagi enne moraalsed õigused oodata abi oma lastelt kui laste elukaaslastel. Sedasi on see kogu aeg olnud ja peabki olema, et üks korralik poeg aitab oma ema.

Minu poeg käib mind aitamas samuti — kas just iga nädalavahetus, kuid iga teine nädalavahetus kindlasti, sest on nii palju töid, mida üks vanem naine lihtsalt ei jõua teha. Minu õnn, et elan pojale lähemal, sest mõtlen hirmuga, et kui peaksin elama samuti 3,5 tunni kaugusel, siis oleks minia mu pojale ka võib-olla keelu peale pannud. Teda ei huvita mitte üks raas, kui mul on raske. Vanema ja toekama naisterahvana on mul näiteks raskem kummardada ja kasvõi peenraid rohida ning marju korjata. Minia ütleb, et ära tee siis, kuid ei ole veel olnud sellist asja, et minu moosid või talvekartul niisama keldrisse seisma oleks jäänud.

See on lihtsalt tänamatu, kuidas noored naised tahavad igatmoodi kiilu lüüa poja ja ema vahelistesse suhetesse. Ja ärge ütelge, et ma olen kibestunud, sest ma ei ole seda. Vastupidi, ma olen üsna rõõmsameelne inimene. Lihtsalt ma sooviks, et noored naised märkaksid, et mehe emal võib samuti raske olla ning ta vajab abi. See ei tohiks olla koht, kus skandaali teha. Pigem sooviks üksteise mõistmist, mitte teineteise süüdistamist. Kui saate endale pojad, siis saate ise ka aru!