Ära lase lollusi ligi ehk peast rasedaks
Ma olen uudishimulik inimene ja ammutan infot sealt, kust saan. Loen raamatuid, kuulan tuttavate muljeid ja loen ka netti. Viimane on kaasajala ammendamatu infoallikas — nii heas kui ka veidi halvemas mõttes. Nimelt on võimalik netist hankida endale külge kõikvõimalikke paanikaid, hirme ja eelarvamusi.
Kas ma lekin? Appi, mul on tunne, et nüüd… khmm, tuli midagi püksi. Ruttu-ruttu WC-sse. Ega jumala eest pole looteveed. Mees ohkab kõrval. “Sinuga on kõik korras,” manitseb ta leebelt mu tigeda pilgu peale. Korras-Norras. Sina ju ei kanna endas seda väärtuslikku pallikest, mis võib iga hetk hakata enneaegselt kookonist ehk kõhust välja ronima! Phuuh, tualett leitud ja paanika — olematu. Häbelik pilk mehe suunas ja vabandus — a ma lugesin foorumist et…
Mees katab selle peale kõrvad kätega ja ütleb, et lõpetagu ma lolluste lugemine. Et need kohad, mis TEMA lugemas käib — arstide koostatud leheküljed — näitavad iga viimase kui detailiga, et mul igavalt kulgev vaevustevaene rasedus. Et ma ei peaks kogu aeg muretsema lekkimise, toonuste ja pistete pärast. Mees küsis isiklikult meie ämmaemandalt järgi, mida need tähendavad. Normaalne asi, rasedusega käivadki need kaasas, vastas too.
Aga ikkagi. Mida sa hing teed, kui jalutades kaunis pargis keset õitsvaid puid tuleb kõhtu üks sähvakas ja kõik tõmbub krampi. No OK, jalutad edasi. Ja siis tuleb teine… ikka jalutad edasi. Ja siis kolmas ja neljas. “Ka-aallis,” alustad hädalise häälega, “Mul on vist emaka kokkutõmbed. Istume parem maha…”
Õnneks ei hakka mu mees selliste asjade peale liigselt silmi pööritama, vaid istubki ilusasti maha ja nendib — a need peavadki olema. Kuid ta ei nori, vaid küsib hoolitsevalt: kas ma toon sulle midagi? Juua? Jäätist? Midagi veel? Ja ma saan aru, et ta teeb nii siirast vabatahtlikkusest ning üritan seda head tahet mitte liigselt ära kulutada. Ei, kallis, ma ei vaja midagi, aga sina oled oma labiilse raseda kõrvalt küll ühe õlle ära teeninud. Lähme, istume sinna kohvikkuse parem ja tunneme end hästi…
Mees ohkab kergendatult ja ütleb midagi stiilis — küll mul on hea naine, aiva pakub õlut — ja aitab mu hoolitsevalt kohvikkusse. Seal, oma jäätist oodates mõtlen valusa abitusega selle peale, et tegelikult ei tea ta vaeseke pooligi asju, mis päeva jooksul mu peast läbi käivad. Vastasel korral arvaks ta, et abiellus poolteist aastat tagasi totaalse hädavaresega. Selle asemel luban — rohkem ma foorumitesse kolama ei lähe. Aitab. Kuigi ma tean — lähen ikka.
Mis on mu peamised hirmud, mis ma olen nn avalikust ruumist saanud? Ikka klassika — lapsega on midagi olulist lahti ja ma ei taipa seda piisavalt kiiresti, mistõttu ma ei jõua tema pisikest elukest päästa. Siinkohal pean küll taguma veidi endale vastu rindu — erakorralises pole ma veel käinud — nii palju mul mõistust peas on olnud.
Kõige valusamini haavas mind üks lugu neiust, kes kaotas oma lapse, kuna ta ei osanud õigel ajal reageerida liigutuste puudumisele. Nabanöör oli kerinud end ümber loote käe ja ta hääbus. Silmad pilkusid seda lugedes ja nüüd käib meil pidev kontroll — Potsataja, sa ikka elad veel? Õnneks on mulle sattunud korralik rüblik, kes oma elumärkidega just kitsi pole.
Teine sabistuskoht on meie liikuv eluviis. Siin kohal olen ise huulde hammustanud ja kõik väljasõidud kaasa teinud. No tänan ei, ma ei jää üksi koju Perekooli vahtima, kui kallim kusagile suvilasse kellegi juurde grillima sõidab. Seda enam, et arstide sõnul on minuga kõik korras. Kuid iga sellise väljasõidu eel ma kontrollin, kas telefonid on laetud ja mul rasedakaart kaasas… Ja lohutan end, et meil tullakse vajadusel rasedatele isegi kopteriga järgi. Hullumeelne, eks ole? Hiljem, kohal olles muidugi kaob mu paanikatunne ära, naudin selstkonda ja end täiel rinnal. Kuid enne minekut tuleb ikka pisuke paanika üle elada.
Kolmandaks kardan ma meeletult üksiolekut. Et äkki juhtub midagi. Mis on seda jaburam, et ma tegelikult vajan veidi soleerimist. Alles oli mees kolm päeva komandeeringus. Mida ma tegin? Ettearvatud nurgas nukrutsemise asemel laulsin mööda tube tantsides ja tegin endale peegli ees moedemonstratsiooni — et mida ma veel oma garderoobist kõhuga sobitada saan. Noh, nüüd on mul ees veidi pikem lahusolek, kolm nädalat — ja ma olen juba aktiviseerinud kõik oma tuttavad-sõbrad “labiilset rasedat“ lõbustama. Lastest juttu tegemata.
Tegelikult annan ma endale täiesti aru, et ka selline “labiilitsemine” on raseduse ajal normaalne. Hirmud ja armud on osa sigimismängust. Need teevad võib olla veidi ettevaatlikumateks ja vahest hoiavad ära ka mõningaid lollusi. Kõige olulisem on endale kaine mõistusega selgeks teha — see, et teistega nii juhtub, ei tähenda, et sinuga võiks ja peaks nii olema. Kõige lihtsam võte on end kaitsta mittelugemisega, kuid ma pole sellega päriselt nõus. Teadlik ja taiplik täiskasvanu peab suutma eelpool kirjeldatud veelahe iseenda ja teiste kogemusega sisse teha.
Lollusi, muuseas teen ma veel endiselt — veel eelmisel nädalal vupsasin oma hiigelkõhuga sisse juba üsna kiirelt liikuva rongi avatud uksest. ”Devushka, s uma sošli,” sõimas eakas mees tamburis ehmunult ja heitis tigeda pilgu järgnenud abikaasale. Kes hiljem, kui ma juba omal kohal adrenaliinipahvaku järelmõju käes itsitasin, esines pika monoloogiga teemal: pagan, sa ei või ikka nii meie lapsega riskida… Ja et ta oli juba arvestanud mahajäämisega. Kuid et see minu hulljulge trikk oli teinud temale lõplikult selgeks, et ma kannan midagi äärmiselt hinnalist ja väärtuslikku, mida ka tema on õppinud pimesi armastama ja iga hinna eest kaitsema.
