Võib-olla just selle tohutu stressi pärast, mida kahe riigi vahel tuuseldamine kaasa tõi — muuhulgas penoplastist kastis vedela lämmastiku sees embrüosid transportides — ei õnnestunud naistel oma eesmärki täita. Rasedustestile ei ilmunud vaatamata meeletutele pingutustele kahte triipu.

Ekspress arutleb, kas surrogaatemadus peaks olema lubatud — ja juhul, kui see oleks lubatud, siis kuidas saaks seda reguleerida. Riikides, kus see on lubatud, tekib kohe n-ö reproduktiivturism.

Mis oleks lahendus? Kas pole mitte ebaaus, et loomulikul teel võib lapse saada igaüks, kes vähegi viljastuda ja raseduse lõpuni kanda viitsib ja ükski konn ei köhi, aga naine, kes nii väga tahab last saada ja on igas mõttes selleks valmis, peab läbima tohutuid kadalippe, et kusagil teises riigis lasta oma külmutatud munarakk surrogaatemale siirdada. Ja ikkagi ebaõnnestub.

See on üks konkreetne juhtum. Laste saamisega seotud probleemid on alati väga erinevad ja spetsiifilised, nii et mina olen alati arvanud, et nende asjade kohta saab teha vaid väga üldisi seadusi. Nii üldisi, et nendest ei saa piisata konkreetse inimese lapsesoovile rohelise või punase tule andmiseks.

Minu arvates saab kunstlikku viljastamist, surrogaatemadust ja lapsendamist puudutavaid küsimusi vaadelda põhimõtteliselt juhtumi algusest peale vaid pretsedentidena. Mõistan, et see nõuab senisest palju suuremat süvenemist ja lisaks oleks selleks vaja mingit omamoodi pretsedendikohtu taolist asutust üksikinimestele ja paaridele, kes soovivad mitteloomulikul teel järeltulijaid saada. Kus ei hinnata fakte ja numbreid, vaid ühte olukorda kui tervikut. Mõistan ka seda, kui komplitseeritud olukordi võib selles kohtus arutluse alla tulla ja otsustajate tohutut vastutust, aga... küsin uuesti, mis siis oleks lahendus?

Naistekas ootab arvamusi, kuidas teie arvates saaks inimese õigust saada järeltulijaid kõige efektiivsemal moel kaitsta.