Beebiblogi: aitab juba, lapsuke, ära enam kasva!
Hirmsa kiirusega on aeg mööda lennanud ja nüüd on päris jube mõelda, et vaid 9 nädala pärast pean ma enda seest inimese välja saama. Kuidas, oh kuidas see küll võimalik peaks olema?!
See, et ma räägin “pinge kasvamisest” ei ole vaid mu emotsioonide kirjeldamiseks, vaid käib sama hästi ka mu füüsilise enesetunde kohta. Mul on tunne, et mu terve sisikond on kogu aeg pinges ja ei mahuta enam enda sisse mitte ühtegi grammi last. Ometi väidavad targad beebiraamatud, et ülejäänud 9 nädalat see sindrinahk muud ei teegi, kui aina kasvab ja kasvab. Lubage mul naerda, aga see tundub võimatu. Kohe seletan, miks.
Mu sisikond on juba last nii täis, et kui näiteks mu kõht koriseb, või liigse vedelikutarbimise korral lausa loksub, siis ei tule need hääled mitte kõhust, nagu tavaliselt ikka, vaid hoopis kuskilt tisside alt. Ära enam kasva, lapsuke!
Rühile mõjub rasedus hästi. Enam ei saa ma küürus seljaga toolil lösutada, sest muidu ei mahu mu enda ribid mu sisse ära. Tegelikult, isegi siis kui ma täiesti sirge seljaga olen, on mul vahepeal tunne, et keegi otsustab seal sees: “Ohhoo, milline vapustav ribikorv. Las ma proovin, kas ma mahun üleni vasaku ribi alla…Ja mahungi! Halleluuja!”. Ja siis konutab ta seal oma pool tundi, nõnda, et ma ükskord reaalselt neljakäpukil voodisse konutama jäin, sest muus asendis olla oli võimatu.
Seda ma olen juba maininud, et näiteks voodis ümber pööramine on protsess omaette, mis nõuab ähkimist, puhkimist, oigamist ja halamist teemal: “Appi, kui kaua saab üks inimene rase olla?”. Lamades selili langeb kogu raskus kuskile organite vahele ja teeb haiget. Külili olles jääb kõht aga natuke rippu ja teeb kah omakorda haiget. Kõhuli ei saa ma enam muidugi ammu olla. Ja mis jääb üle? Püsti seismine? Oh ei, kallid sõbrad. Kui seista jalgadel kauem kui pool tundi, lähevad esialgu paiste sääremarjad ja takkajärgi veel varbad kah.
Ilus aeg, see rasedus, eksole!
Saab minna vaid hullemaks!
Aga see ei ole veel kõik! “Usu mind, varsti läheb VEEL HULLEMAKS! Lausa nii hulluks, et iga kord kui laps liigutab, on sul selline tunne, et ta ronib ise läbi kõhunaha välja. Astuda saad maksimaalselt kolm meetrit, pärast mida on sul tunne, et oled läbinud maratoni. Sisse mahub heal juhul kaks ampsu sööki, sest su maol ei ole enam lihtsalt ruumi. Ja lõpuks on sul nii halb olla, et oled valmis selle lapse kasvõi oma paremast ninasõõrmest välja kiskuma, kui vaja. Sest sinna sisse ta enam sulle kauemaks jääda ei saa,” ütles mulle hiljuti mu äsjasünnitanud sõbranna mu hädaldamist kuulates.
Tõesti. Haiget ei ole kõhus resideeruv noor daam mulle veel eriti teinud. Kuigi ma tunnen imehästi, et ta muutub iga päevaga aina tugevamaks. Vahepeal on tunne, et ta proovib mulle näiteks põiemassaaži teha. Teinekord on aga tunne, et ta sorgib oma väikeste näpukestega seestpoolt mu naba. Ja mõnikord pressib ta lihtsalt oma mõlemad jalad mulle mõlema ribi alla ja teeskleb, et sõidab õhus rattaga. Teate ju küll seda harjutust, eks? Aga see kõik on välja kannatatav ja isegi armas.
Eks see loodus olegi vast asjad nii seadnud, et praegu tunnen ma veel ebamugavust kuid hirmu ka. Varsti peletab hirmu sünnituse ees see, et ma lihtsalt EI SUUDA enam rase olla. Ei teagi, kas ootan seda aega nüüd põnevusega või mitte…
Lapseasjade varumisega ma õnneks pinget ei tunne. Riideid paistab mul omajagu olevat — kõik kellegi käest saadud. Moosese korv on ootamas ja usun, et küllap tahab mõni hea inimene mulle ka oma võrevoodi anda (raseduse alguses paar inimest pakkusid, aga siis tundus natuke jabur selliseid asju kokku osta). Vankrit veel valinud pole, aga aega on ka selle kiire asjaga.
Oeh. 9 nädalat veel…Isegi selle kirjutamine hirmutab mind väga. Ma tean, et miljonid naised enne mind on sellega hakkama saanud ja ju saan minagi (kui just ei saa ja ma suren sünnitusel, sellisel juhul saab see postitus küll irooniline olema), aga ju siis ei ole ma veel oma rasedusega selles faasis, kus mul on juba ükskõik, milline saab olema rasedus, peaasi, et selle lapse ükskord välja saab. Küllap tuleb ka see faas ja küllap ma sellest siis ka kirjutan!
Minu igapäevaheietusi saate lugeda aadressilt http://tahanteada.wordpress.com/, kus halan, rõõmustan ja jutustan tunduvalt rohkem. Eks ikka nii on, kuidas elu käib.
