Beebiblogi: esimene tõsine ehmatus ja esimene käik Fertilitasse
Tegelikult ei olnud mul enne eelmist nädalat erahaiglate suhtes eriti head arvamust. Mõtlesin, et seal käivad need pirtsud, kes saaksid täpselt samu teenuseid tasuta, aga neil on lihtsalt raha nõnda palju, et nad tahavad lihtsalt oma kummalise põhimõtte pärast maksta.
Aga nagu inimesed ikka peavad tihtipeale sõnu sööma, siis nõnda ka mina. Fertilitas liitus beebiblogiga ja mina kolin nüüd rasedusega Fertilitasse jälgimisele. Samuti meelitas mind natuke ka see, et foorumid ju kõik pasundavad, kui palju paremad seal kõik rasedusaegsed uuringud on. Hõõrusin heameelest käsi, aga mõtlesin ikka, et vaevalt seal niivõrd erinev suhtumine patsientidesse saaks olla kui näiteks Pelgulinnas, kus ma siiani käinud olen. Okei, ma pean nentima, et mu Pelgulinna ämmaemand oli minust vaid paar kuud vanem, kooli lõpetanud alles jaanuaris jaa arvatavasti olin mina üks tema esimestest patsentidest, kuid halbu sõnu öelda polnud. Kui siis välja arvata meie diskussioon vaktsineerimise üle, aga sellest mõni teine kord.
Esimene kohtumine ämmaemandaga
Esimene kohtumine Fertilitase ämmaemandaga, kellest peaks kuni oktoobrini saama minu suur sõber, oli planeeritud reedeks. Minu ootusärevust tappis vaid seljavalu, mis mind juba neljapäeva hommikust saati kimbutanud oli. Ei maksa arvata, et ma sellega ka enne tegelenud pole. Umbes kuu tagasi pöördusin Pelgulinna erakorralisse, kus löödi mulle paar korda rusikaga vastu selga ja suunati Merimetsa haiglasse uuringutele. Pärast uusi lööke selga, paari pissiproovi ja natukest verd saadeti mind tuima näoga koju, öeldes, et rasedatel valutabki selg ja mina võiksin kah heaga maha rahuneda. Eks ma siis rahunesin, selg õrnalt tuikamas.
Reede hommikul avasin ma silmad kell viis hommikul ja põhjuseks oli tagasihoidlik tunne, nagu keegi oleks mind öö läbi jalaga selga peksnud. Kuna ma ei suutnud seda valu taluda, otsustasin peale mõnda aega piinlemist siiski kiirabi kutsuda.
Tuli kiirabi, arst tagus mind natukene selga, andis mulle paratsetamoolitableti ja sõitis minema. Mina üritasin veel natukene magada, kuid seljavalu muutus aina hullemaks. Kuna arsti aeg oli 12.30, otsustasin seal kiirelt ära käia. Ise mõtlesin, et kui seljavalu on nii tavaline, eks ma siis kannatan seda sangari kombel edasi, aga ehk teevad nad mulle seal kiire ultraheli. Muidugi ma kartsin natukene, et see ei saa ka kõhutegelasele väga meeldiv olla, kui mina valudes ägisen. Valu oli juba nii tugev, et ma ei suutnud isegi aru saada, kas mul valutab kõht ka ja seegi pani muretsema.
Selleks ajaks, kui ma bussiga tund aega Õismäelt Viimsisse sõitsin, oli mu seljavalu juba nii hull, et ma kartsin bussis tihkuma hakata ja ei suutnud ära oodata, millal ma kohale jõuan, sest majatäis arste ja ravimeid tundus juba taevalikuna.
Kes mind selga pussitab?
Oma ämmaemanda kabinetti astudes ei suutnud ma enam valu mitte kuidagi taluda, istusin kabinetis olevale diivanile ja hakkasin tihkuma nagu väike tüdruk. Rääkisin ruttu oma olukorrast ja koheselt juhatati mind teisele korrusele, kus mind pandi suure kaheinimesevoodiga palatisse ja soovitati arsti tulekuni lamada.
Kaua ma ootama ei pidanud. Esmalt tuli üks naine, kes tõi mulle sõbralikult pudeli vett. Kohe peale teda astus tuppa heledapäine naine, kes pani käed mulle kõhule ja ütles: “Oi oi, tundub, et siin vist tegu 14. nädalaga?!”. Siis koputas ta mulle kõhule ja küsis: “Ütle, mida sa seal sees teed?” ja üritas mind vist kuidagi naerma ajada.
Õige peatselt astus tuppa tädi, kes tegi mulle valuvaigistava süsti. Kuna valudes olemine oli mind juba mitu tundi krambis hoidnud, siis oli see lausa nii võrratu leevendus, et ma jäin koheselt sinna hotellituba meenutavasse tuppa magama.
Kui ma ärkasin, oli rohu mõju kadunud ja valud tagasi. Ega ma ausalt öeldes arvanud, et nad selle suhtes midagi teha oskavad, sest oldi mulle ju igalt poolt öelnud, et see olla ju täitsa tavaline. Aga asi, mida ma ikka veel tahtsin, oli ultraheli, sest mul oli juba päris suur hirm naha vahel. Eks see ole vist kõikidel rasedatel — tahaks kogu aeg kindel olla, et kas kõik on ikka korras. Eriti sellises olukorras, kus miski põrgupiina tekitab mu sees ja ma ei tea, mis see on.
Lõpuks mingi diagnoos!
Minult võeti hunnik analüüse ja lõpuks sain ka ultrahelisse, kus laps kohe üle vaadati, tema hirmkõvasid südamelööke ka mulle lasti ja nõnda sai mu süda ka lõpuks rahu. Ja selleks ajaks olid arstid suutnud välja nuputada ka minu “täiesti tavalise raseda seljavalu” põhjuse, milleks oli põletik neerudes.
Tundub kummaline, eks, et see oli kestnud juba kuid, aga esimesed arstid, kes said aru, et mu neerudel on midagi viga, juhtusid olema just Fertilitases. Mind jäeti koheselt haiglasse sisse, pandi kätte kanüül ja esimesed antibiootikumikuurid sisse. Ma ei ole suur ravimite, eriti antibiootikumide fänn, kuid tol hetkel oli see ainukene võimalus. Ei tundnud, et minu piinlemine lapsele pikemas perspektiivis paremini mõjuda saaks.
Arvamus muutus 100%
Ma olen terve elu haiglaid kartnud ja ei oleks ettegi kujutanud, et ma suudaksin rahulikult öö haiglas mööda saata. Kuid Fertilitases ei olnud surmasuus ja triibuliste hommikumantlitega vanainimesi, ravimihaisu ega haiglavoodeid. Vähemalt minu tuba nägi välja nagu tagasihoidlikum hotellituba, kus mul küll sugugi kohutav magada polnud. Ma ei suuda seda veel isegi uskuda — mina ja haiglas? Ma kardan isegi omas kodus kummitusi! Aga seal magasin ma õndsat und. Ehk seetõttu, et ma sain teada, mis mul viga on, kõik olid minuga väga sõbralikud, atmosfäär oli väga mõnus ja inimesi paistis tõesti huvitavat minule ravi leidmine.
Seega ei ütle ma enam kunagi, et erahaiglad on neile, kes soovivad raha olemasolu märgiks rohkem maksta. Rasedad, kes saavad endale lubada parimat teenust, kus arstid ja ämmaemandad on sõbralikud ja abivalmid, on õnnelikud inimesed, sest nagu minu kogemused näitavad, ei saa sellist kohtlemist tasuta abist alati loota.
Muidugi ei ütle ma, et tavahaiglad inimesi üldse ei aitaks — nii mina, kui mu sõbrad oleme elu jooksul korduvalt abi saanud. Ja ma saan ka aru, et ei saagi loota iga kord personaalset suhtumist ja ülimat sõbralikkust ja hellust, kui arstidel mitmekümnepealine järjekord ootamas. Kuid olukorras, kus minu sees on teine inimene, kelle pärast ma tunduvalt rohkem muretsen kui enda pärast, pöördun ma edaspidi võimalusel vaid erahaiglasse.
