Beebiblogi: kas ema, kes tahab vana-aastaõhtul lõbutseda, on rongaema?

Rääkisin täna ühe vana klassiõega, kellel on juba kolmeaastane laps kodus. Ta uuris, et mis me siis aastavahetusel teeme. “Meile tulevad sõbrad külla ja Mari suhtes ma veel ei tea, kas jätan ta koju või viin ta Kardo emale hoida,” vastasin ma ausalt, nii nagu asjad on.

Vana klassiõde vist valis ühe käega lastekaitse numbrit ja teisega trükkis mulle Facebooki vihase eepose, kuidas tema on juba neli aastat (rasedus pluss lapse 3 eluaastat) kõik tähtpäevad kodus olnud, sest tema jaoks on laps tähtsam kui mingisugused mõttetud peod. Muidugi lisas ta sinna, et kui laps juba saadud on, siis võiks niipaljukestki seda emaarmastust kuskilt hingesopist välja koukida, et ei eelista pidusid lapsele.

Naljakas, et mõne inimese jaoks võrdub kolme sõbraga istumine peoga. Aga noh, isegi kui ma tahaksin kuskile linna peole minna, mis siis oleks? Kardo ema on talle korduvalt rääkinud, et ta võib Mari endale hoida võtta, seega arvan ma, et ta tahab lihtsalt Mariga rohkem aega veeta ja tõesti — see üks öö ei tapaks kedagi. Männiku ei ole Marile võõras koht ja samuti ei ole talle võõras tema vanaema. Minu ainuke mure seisnes selles, et ehk juhtub Maril kehva tuju olema ja siis peab vaene Kardo ema lapsega jaurama. Kuigi ma arvan, et ta teeks seda hea meelega.

Pere24 Facebook tegi ka üleskutse, et inimesed annaksid teada, kes vana-aastaõhtul lapsi hoida saavad. Kohe läks seal lahti perekooli laadne võitlus, kus “head emad” kaagutasid, et haige on ikka peole minna, sest pärast lapse sünnitamist tuleb teda kui 18nda eluaastani süles tassida ja teda lakkamatult vahtida, sest muidu ei täida sa oma vanemakohustust.

Kui keegi julges öelda, et ta ei arva, et lapse pärast midagi tegemata peaks jääma, siis mindi ülinärvi ja öeldi: “Ahhaa! Et sa nimetad last elu piduriks või?! HAIGE EMA!” Ok, väheke liialdatuna oli see täpselt see, mida seal öeldi. 

Veel häid näiteid põhjendusest, miks ei tohiks vanemad ühe öö lapsest eemal veeta:

“Ainult kahjuks pole laps mänguasi, keda kuskile võõrasse keskkonda anda saab…………….“ Need miljon dramaatilist punkti lause lõpus panid kindlasti nii mõnegi ema peo suhtes meelt muutma.

“Võib olla peaks laps olema esikohal, vaatamata ahvatlustele!“ Aga kui ahvatlus on sõpradega aega veeta (kes teab, võib-olla mõnel juhtubki see ühe korra aastas) siis ilmselgelt on ta laps talle väärtusetu, eks?

Ema ei tohi tahta puhkust, sest LAPSE KASVATAMINE ON TÄISKOHAGA TÖÖ! Oeh, mul on tunne, et pooled naised siin ilmas on kasvanud kuskil kirikuõpetaja peres, kus klaasikese joomine võrdub käe andmisega saatanale ja väikest titte tuleb 24/7 vahtida, sest muidu tuleb vanapagan ja lviib ta ära.

Ehh. Mina näiteks ütlen ausalt, et ma otseselt puhkust ei vaja. Mari ei koorma ega väsita mind pea üldse, sest ta on endiselt hea lapse musternäidis, tänu kellele arvan ma, et gaasid ja koolikud on müüt. Aga ma tahan ka täna sõpradega koos olles rahulikult telekast vana-aasta programmi vaadata, juttu puhuda ja lauamänge mängida. Üsna ebameeldiv võib ju olla vahepeal käginate peale tahatuppa joosta, või kui tal suurem jonnituur tuleb, siis temaga siin pallil hüpata. Ma teen seda niigi iga jumalama õhtu.

Kuigi üks sõpradest pakkus välja, et tema tegeleb hea meelega lapsega (olgem ausad, iga kord kui ta külas käib, siis ta seda teebki) ja variante on mul rohkem kui veel. Ma lihtsalt ei oska valikut teha. Kas jätta ta siia, kus ma saan teda vahepeal piilumas käia (sest ta nii armas!) või siis teen Kardo emme tuju heaks ja viin Mari üheks ööks talle? Ma pole ikka veel otsustanud, aga päev on veel noor.

Kas lugejad, kellel laps on, annavad lapse hoidu? Kas tahaks anda? Arvate, et see lapsele nii traumeeriv on, kui ta ühe öökese mujal veedab?

Meie igapäevaheietusi saate lugeda aadressil www.mallukas.com, kus halan, rõõmustan ja jutustan tunduvalt rohkem. Eks ikka nii on, kuidas elu käib.