Beebiblogi: kas epiduraal on sünnitajale õnn või õnnetus?

 (55)
Mariann Kaasik
Mariann KaasikFoto: Vallo Kruuser

Kes ei oleks kuulnud naistest, kelle jaoks valuvaigistite saamine sünnitusel oleks suurim naiselikkuse rüvetamine. Need on naised, kes tahavad, et kõik toimuks võimalikult loomulikult, et nad tunneksid enda “lootoseõie avanemist” ja et tita saaks siia ilma tulla nii, et ta ei peaks olema “ravimeid täis pumbatud”.

Mina seda meelt ei ole.  Kõik, mis haiglal mulle pakkuda on, võtan ma hea meelega vastu, ise tänutundest nende käsi suudeldes. Miks peaksin ma kannatama põrgupiinu kui saab ka ilma? Naerugaasi kohta ütlevad mõned naised, et naerugaas on väga ebameeldiv, sest tekitavat purjus tunde. No jumala eest. Ma olen elus purjus olnud küll ja kui see mu valu vaigistama peaks, siis olen ma hea meelega sünnituse ajal ka “veidi purjus”. 

Ma ei ole kindel, kas peale epiduraali veel mingeid valuvaigisteid pakutakse, kuid epiduraali kohta olen kuulnud väga vastastikuseid arvamusi. Mõni lugeja on mulle kirjutanud, et epiduraal oli sünnituse ajal kui hingeõnnistus, mis pani sünnitusprotsessi kiiremaks muutuma ja nõnda sai ta lapse valutult kätte. Samas rääkis sõbranna, et epiduraal kestab vaid poolteist tundi, seega sellel ajal sünnitamine peab ikka tõeline vedamine olema. Seda seetõttu, et osadel inimestel juhtub hoopis vastupidine asi — epiduraal aeglustab sünnitegevust ja lõppkokkuvõttes võivad nad epiduraaliga palju kauem valudes piinelda. 

Seotud lood:

Muidugi ei saa vist olla nii naiivne, et loota täiesti valuvabale sünnitusele, kuid lootus on ju lollide lohutus. Tähtajani on NÄDAL! Ma haaran igast õlekõrrest, mis mulle heidetakse. Minu õnnetuseks viskavad inimesed mulle nii erinevaid õlekõrsi. “Küsi kindlasti epiduraali”, “Ära jumala eest epiduraali nõua, see on suurim viga, mis sa teha saad!”. “Vaata, et sa kindlasti kükitades sünnitad, siis tuleb laps kõige kiiremini välja!”, “Ära kindlasti järil või kükitades pressi, niimoodi saad sa endale suurimad rebendid, mida arstid oma silmaga näinud on!”.  Mõni väidab ka, et epiduraali mõjul ei pruugi naine päevi käia saada, võib hakata oksendama ja ei tunne ennast päevi, kui mitte nädalaid, hästi. Oeh, kes seda teab, kellel õigus on. Iga inimene on ju individuaalne ja tulemusi ette ennustada ei oska mitte keegi.

Samas ei oska ma ju ette ennustada ka seda, milline see sünnitus üldse välja näeb. Ma tean, et see peaks olema valus, aga kui valus? Ma lõin üleeile põlve närvikohaga ära ja see oli nii valus, et pisar kippus silma. Siis mõistsin ma, et issake, sünnitus on kindlasti veel valusam ja see oli natukene õudne. Aga noh, mis sa ikka ära teed. 9 kuud rasedana on paratamatus, et ühel hetkel see haiglatee jalge alla võtta ja ise vaadata, et mis tunne see siis on. Ehk ei olegi mul siis valuvaigsteid vaja? Ehk ma nõuan epiduraali? Ehk see tõesti aitab mind? 

Eks ma siis annan teada, ega enam pikka pidu pole ja kui järgmisel nädalal jääb see beebiblogi ilmumata, siis võib eeldada, et ma olengi juba “teada saamas”. Üle kandmast mina keeldun, ma ei suuda juba praegugi enam sekunditki rase olla!

Minu igapäevaheietusi saate lugeda aadressilt
http://tahanteada.wordpress.com/, kus halan, rõõmustan ja jutustan tunduvalt rohkem. Eks ikka nii on, kuidas elu käib.