Beebiblogi: kas minust saab halb ema?
Ära tarbi poekeemiat
Ma ei pea ennast väga ökoinimeseks või roheliselt mõtlejaks. See tähendab, et ma mõtlen küll nendele asjadele, aga ma ei ütle, et ma ise iga kord suudaksin ja oskaksin täpselt õigesti talitada. Ma võin nõustuda sellega, et poed on täis keemiast kubisevat kraami, aga ei ole ma veel hakanud neid asju ise kodus meisterdama.
Kui enne oli see täitsa minu enda asi, kas ma keedan oma seebi kodus ise valmis, või ostan ta kuskilt poest, siis nüüd paistab kõik minu kehaga seotu olevat absoluutselt kõikide asi. “Kas sa ei tea, et poe hambapastas on fluoriidi, see on VÄGA kahjulik! Sa ei topiks ju seda enda lapsele suhu?” uuris minult ärritunult üks tuttav, kes on ise väga öko inimene. Teeb tema ise kodus šokolaadi, lapsed ei saa tal limonaadi mitte iial ja krõpsudest ei ole nad vist isegi kuulnud.
Oma lapsele ma tõesti seda suhu ei topiks, aga mul ei ole ju veel last! Ma tean, et kaudselt jõuab kõik minu tarbitu ka minu lapseni, aga ma ei pea vajalikuks juba praegu kõige selle üle muretsema hakata. Või noh, ma ÜRITAN, aga see on üsna raske, kui inimesed tulevad ja mulle ette heidavad mu keemiatarbimist.
Ma niigi olen ennast piiranud näiteks sellega, et kuigi istutab kohutavalt energiajoogi järele, siis seda ma ei osta. Teinekord tahaks hirmsasti kummikomme, aga teades, millest need tehtud on, panen paki heaga riiulile tagasi. Nii kaugele ma veel minna ei viitsiks, et vahetaksin välja kogu oma kodukeemia ja ilukaubad, et jumala eest igasugust keemiat vältida, see tundub veel liiga raske. Küllap ma oktoobris sellega tegelema hakkan, arvan ma. Loodan ma?
Peaasi — ära muretse!
Paar päeva tagasi olin ma suuremas seltskonnas, kus paistis iga teine olevat mingit sorti rasedusekspert. Kellel olid endal lapsed, kes oli ise rase, kes oli oma lapse sündi pealt näinud ja kes teadis niisama fakte. Jumal teab, kas siis ka juttude põhjal või oli ise tõepoolest uurinud rasedust ja sellega kaasnevaid tegureid, kes seda teab.
Üks tendents, mida ma tähele panin, oli järgmine. Inimene tuleb minu juurde ja räägib midagi KOHUTAVAT! Näiteks ema sisse surnud lapsest, või sellest, kuidas sünnitusel lõigatakse su kaks alumist auku kääridega kokku üheks suureks avaks. Või kuidas peale sünnitust tekib hirmus depressioon, mis võtab kuid, enne kui sa ennast jälle inimesena tunned.
Saab siis see inimene oma jubeda loo ära räägitud, kui ütleb siis kindlameelselt: “Aga põhiline on ikkagi see, et sa ei muretseks. See on kõige ohtlikum!”. Mis kuradima lõksu siis need inimesed mulle seada üritavad? Et ära kindlasti muretse, aga siin on sulle üks rõve lugu, mis sind kindlasti muretsema paneb. Aga ära muretse, muidu läheb lapsega halvasti!
Minu jaoks tundub see küll üsna surnud ring ja ma ei saa aru, miks peavad inimesed vajalikuks selliseid lugusid jagada? Aga näed, mina ikka natukene hinges muretsesin ja läksin ruttu tuppa kõhtu katsuma, sest mulle puges hinge kahtlus, et kas ma üldse olen täna lapse liigutusi tundnud. Õnneks tuli tütreke mulle vastu ja viisakalt põksis paar korda, justkui öeldes, et rahune maha, kallis inimene.
Eks ma siis rahunesin kah. Selleks korraks!
Alkohoolik oled või?
Aga ega muretsemine ei ole mitte ainus asi, miks ma üks kohtavalt ebaeeskujulik rase olen. Näiteks olen ma joonud klaasikese veini, mis on tekitanud paljudes minu sõprades pahameelt. Et mis mõttes ei suuda ma siis 9 kuud ilma alkoholita olla, kas olen ma tõesti siis selline alkohoolik!?
Pean nentima, et tegelikult olen ma veini joonud vaid paar korda ja isegi selle peale mõtlemata. Minu loogika ütleb, et kui ma ei ole purjus ja kuna see ei toimu iganädalaselt (võiks isegi öelda, et ei toimu igakuiselt), siis ei ole sellest mitte midagi halba. Aga noh, see olen ainult mina oma alkohoolikumõistusega, kes seda arvab. Paistab, et teised teavad paremini ja saavad siis mulle hiljem halvustava pilgu heita, mis ütleb: “Jumal, sa ikka ei hooli oma lapsest ÜLDSE!”.
Kas te kujutate ette, kui raske on kogu aeg absoluutselt kõige peale mõelda, sest muidu sa ju ilmselgelt ei hooli. Ma ei hakka parem rääkimagi sellest korrast, kuidas ma rasedana hääletasin ja trollile olen jooksnud ja kujutage ette, mul ei ole mitte mingit kavatsust ka enda last vaktsineerida. Ilmselgelt tuleks mind juba eos risti lüüa, või mis?
Minu igapäevaheietusi saate lugeda aadressilt http://tahanteada.wordpress.com/, kus halan, rõõmustan ja jutustan tunduvalt rohkem. Eks ikka nii on, kuidas elu käib.
