Beebiblogi: kas perekooli loengutes käimata on üldse võimalik sünnitada?
Idee poolest saan ma aru, et parem on olla ette valmistunud. Uurisin ka loenguid erinevates sünnitusmajades ja tean nüüd, et need on kõikjal suhteliselt sarnased. Ikka sünnituseks ettevalmistumine, õigesti hingamine, tugiisikule suunatud loengud, kuidas beebiga esiti hakkama saada jne. Hetkel olen registreerinud ühte — tugiisiku loengusse. Seega võiks öelda, et õpetust ei hakka saama mitte mina, vaid hoopis tulevane isa. Et ikka teaks, kuidas mind sünnitusel paremini aidata.
Loengusse minna ei viitsi
Paljud väidavad, et perekooli loengud on asendamatud. Kuidas muidu peaks verivärske ema informatsiooni saama. Kas ennast internetis suvaliste küsimustega lolliks tehes? Seda ei taha ju ometi keegi teha. Teised arvavad jälle, et igal naisel on olemas instinktid, mis aitavad teda sünnitusel ja ka beebiga ei saada sind keegi haiglast nii koju, et õpetussõnu kaasa ei anta. Peab ainult ise suu lahti tegema ja küsima, kui midagi segaseks või keeruliseks jääb.
Ma tahaks ikkagi olla tubli tulevane ema, kes saaks öelda, et tegin enda poolt kõik võimaliku, et sünnitus ja lapsega koos esimesed kuud kergesti mööduksid. Samas pean tunnistama, et ma lihtsalt ei viitsi! Isegi kui mu päevaplaanis on üks toiming, tundub see nii igavesti suure taagana, millest ma terve pika päeva mõtisklen ja õudusega mõtlen, kuidas ma kuskile jälle loivama pean. Tegelikult tean, et kui ennast kätte võtan, siis saavad asjad tehtud küll. On see lõpurase olemine üks raske töö!
Kas sina kutsuks ämma nädalateks külla?
Olen kuulnud ka seda, et paljudele uutele emadele tulevad esimestel nädalatel lapsega appi nende emad või ämmad. “Kui sa vaid teaks, kui palju on sünnitusjärgset depressiooni tänu sellele, et uued emad ei oska ise paljusid asju, aga kardavad abi paluda!” ütlevad nad teadjalt. Nojah. Ma kardan, et mulle tekitaks palju suuremat stressi oma ema või ämmaga väikses korteris elada, kui ise nuputada ja proovida hakkama saada. Kui suur raketiteadus see vastsündinu elushoidmine ikka olla saab? Ja kui tõesti väga keeruliseks läheb, saan ma neile ju iga kell helistada.
Äärmisel juhul saan ma ka ennast ju tõesti ennast kuskile perekooli vedada, kui mõistus täiesti otsa saanud on. Aga esimestel “oma väikse perega” koos olemise nädalal ma enda koju kedagi neljandat küll ei soovi. Noh, inimesed ongi samas erinevad ja kui keegi tunneb, et vajab enda kõrvale seda tuge, siis miks ka mitte.
Öeldakse, et kui kodus mitu naist imiku kallal rabelevad, siis hoiab mees juba alateadlikult eemale, et küllap need naised ikka teavad paremini jne. Kuna minul on lootus, et me ikka kahekesti koos selle väikse tegelase kasvatamisega hakkama saame,siis usun, et elame üle ka esimesed raskemad kuud.
Samas mind huvitab, kui paljud Delfi Naisteka lugejad loengutes käisid? Milliseid soovitavad, millistesse kindlasti ei maksaks minna? Ja kui ei lähegi, siis kas on instinktid nii tugevad, et aitavad ka ilma nendeta hakkama saada? Ja kas teie tahaks lapse esimesed elunädalad endale ema või ämma appi?
Minu igapäevaheietusi saate lugeda aadressilt http://tahanteada.wordpress.com/, kus halan, rõõmustan ja jutustan tunduvalt rohkem. Eks ikka nii on, kuidas elu käib.
