Beebiblogi: kas sa ikka annad oma kassid ära, kui beebi sünnib?

 (49)
Beebiblogi: kas sa ikka annad oma kassid ära, kui beebi sünnib?
Foto: erakogu

Ei ole peaaegu mitte ühtegi küsimust, mis saaks mind rohkem närvi ajada kui see, et mida jumala eest ma teen oma kassidega, kui laps ükskord sünnib. Uskuge või mitte, ma ei kavatse ette võtta mitte mingisuguseid drastilisi meetoteid. Endiselt kavatsen anda neile süüa, neid paitada ja nende hädasid koristada. Nagu ikka see kassipidaja elu käib.

Minu meelest tundub see küsimus sama absurdne kui et keegi astuks mulle ligi ja päris mureliku näoga: “Kuule, mis sa oma mehega teed, kui laps sünnib?” Te võite muidugi öelda, et see on absurdne võrdlus, sest mehed, erinevalt kassidest, ei ole lastele ohtlikud. Mida ma nende kassidega ikka tegema peaks? Tänavale heitma? Varjupaika andma? Põlema panema?

Esiteks ei tundu ka minu kassid mulle kuigi ohtlikud. Üks nendest  peab aeg-ajalt vajalikuks mu veene läbi närida üritada, aga ma võtan selle süü hoopis oma peale, sest niisama heast peast ta seda siiski teha ei taha. Pigem alles siis, kui ma ta kinni haaran, kallistustesse matan ja teda üle kere musitada üritan. Seega olen ma oma hellushoo tulles alati valmis ka natukene veenidest puretud saama. Seda, et see kass niisama voodil lebavale lapsele kallale hüppaks, ma lihtsalt ei usu.

Nüüd võite kõik öelda, et loomi ei saa iial ette teada, eks? Loom on loom! Käitub ettearvamatult! Te ei kujuta ette, mis hirmulugusid olen ma kuulnud seoses beebide ja kassidega. Näiteks seda, kuidas väga sõbralik kodukass, kes polnud iial kärbselegi liiga teinud, näris heast peast läbi imiku näo või kõri (ma nii täpselt seda dramaatilist lugu ei mäleta). Noh, eks ikka sellepärast, et kiisuke tundis beebi küljes piimalõhna ja otsustas seda niimoodi naaaatukene mekkida. Põsest. Ja siis kõrist. Enne kui vaene loom märgatagi jõudis, oli ta pool titte pintslisse pistnud.

Seotud lood:

Muidugi selles loos ei jõudnud ema enne oma lapse juurde, kui pool nägu oli juba nahka pistetud. Sest loomulikult on imikud tavaliselt sellise näosöömingu ajal õndsas unes ja ei tee piiksugi. Või siis röökis ta oma hääle kähedaks, aga ema vaatas teises toas Vapraid ja ilusaid ja ei saanud kohe vaatama tulla. Igatahes sellise loo rääkis mulle tuttav SURMTÕSISE näoga. Sest see on ju täiesti võimalik!

Nüüd jõuame tagasi selle juurde, et minu meelest on absoluutselt kõik siin ilmas võimalik. Nagu maailm meile näitab, on võimalik ka see, et sa seisad pahaaimamatult bussipeatuses ja tuleb keegi, kes otsustab sulle kuuli pähe lasta. Seega ma ei välista, et mu kassid ei kavatse istuda mu lapsele näkku ja teda ära lämmatada. Või siis et nende karvad ei moodusta hiigelpalle, mis mu lapsele kurku lähevad ja beebi hoopis siis lämbub. Või äkki kassid tõesti otsustavad ta näo ära süüa. Eks jumal seda teab...  Pole välistatud ka see, et lapse isa keerab ära ja otsustab tite näiteks aknast alla visata, eks? Ma olen kindel, et maailmas on kuskil sellist asja ikka juhtunud. Ometi ei karda ma, et seda minu mees teeks ja ei viska kallimat kodust välja. Sest noh, kõik on võimalik! Üle ka paanitseda ei maksa, usun mina.

Mina igatahes ei kavatse oma vastsündinud imikut tundideks üksida kassidega ühte tuppa jätta ja vaatan, et kõik oleks kontrolli all ja keegi teisele liiga ei teeks. Ma usun, et see ongi parim, mis ma sellises olukorras teha saan.

Nii et järgmine inimene, kes minult murelikul toonil küsib, et kuhu ma oma kassid panen, saab minu käest detailse kirjelduse, kuidas ma kiiremas korras oma kassidele palgamõrtsuka palkan, kes nende nahad mu silme all nülib. Kuramuse lapsetapjad sellised!

Ja päriselt lähen koju ja musitan kasse, kuni suu, silmad ja ninaauk on kassikarvu täis.

Minu igapäevaheietusi saate lugeda aadressilt http://tahanteada.wordpress.com/, kus halan, rõõmustan ja jutustan tunduvalt rohkem. Eks ikka nii on, kuidas elu käib.

Inglite aeg