Beebiblogi: kuidas olla halb ema enne emaks saamist

Igal nädalal mõtlen ma vähemalt korra, et ma olen kohutav ema, ilma veel emaks saamatagi. “Loomulikult peab sul olema bandaaž (mis iganes asi see ka ei oleks), sest muidu su kõht venib välja!” öeldakse mulle nii iseenesestmõistetavalt, et mina häbist vait jään. Ju siis lähebki tarvis? “Kas sa juba neid harjutusi teed, mida sünnitusel täiega vaja läheb ja ilma milleta sa tõenäoliselt sured?” uurib mu ema iga päev, peale seda, kui füsioterapeaut mulle hunniku harjutusi kirja pani.

“Muidugi ei või sa päevas üle kahe õuna süüa!” vangutab sõbranna pead ja mina panen vaikselt pooliku õuna lauale tagasi. See ju kedagi huvita, et ma tõesti peale igahommikust iiveldamist ei tahagi mitte midagi muud süüa kui midagi värsket. Öeldakse ainult, et see pole kasulik, sest õuna koores on palju mürgiseid kemikaale. Ja mina kui tulevane ema pean ju seda teadma! Ja vot sulle siis lopsu — söön selle õuna ära ja tunnen ennast kohutavalt, sest veel sündimata last kemikaalidega mürgitan. Ja kui ei söö, sest ei suuda mitte midagi muud alla suruda, siis olen veel jubedam inimene — näljutan vaest last, enne kui ta siia ilma sündidagi jõuab. Kuidas ma ometi julgen?!

Hiljaaegu külastasin Beebicenterit, kus pidime natukene aega parajaks tegema ja vaatasime poes ringi ja ütlen täitsa ausalt, et umbes pooled asjad poes olid mulle täiesti võõrad. Võtsin mingi julla kätte, vaatasin paremalt ja vasakult ja mitte ei saanud aru, mis sellega teha tuleks. Isegi pakkuda ei osanud, mis imeasjaga võiks tegemist olla. Hiljem näitasid tublid töötajad mulle muidugi asju natukene oskuslikumalt ja rääkisid täpselt, miks üht või teist vaja on. Kas teie teadsite, et juba raseduse alguses peab ostma endale spetsiaalse pesu, mis sind igalt poolt kokku ei pressiks? Kas teie teadsite kui õudselt mugav  on rinnahoidja, millel pole ühtegi õmblust, kui teie tissid päevas kaks numbrit suuremaks minna otsustavad? Kas teie teadsite, et on olemas spetsiaalne vidin, mis võimaldab sul teksapükse kanda ka siis, kui kõht juba nii suureks paisunud on, et nööp kinni minna ei taha, aga raseduspükse ka veel olemas ei ole? Mina ka ei teadnud… Aga siis sain lõpuks teada, mis see bandaaž on ja kui hästi see tõepoolest kõhtu toetab.  Ja kuigi see oli väga kena, et nad viitsisid mulle seal pikalt laialt seletada, kuidas ja miks midagi vaja on, tundsin ma ennast jälle rumalana. No kuidas ma enne ei mõelnud, et lapsel võib ka ebamugav olla, kui ma enda kõhtu teksastega pressin? Olen mina ikka kohutav ema. Millal mina oleksin taibanud oma peaga poodidesse selliseid asju uurima minna? Arvatavasti mitte kunagi. Õnneks lohutasid mind töötajad, et paljud esimest korda rasedad ei tea sellest maailmast midagi ja selle jaoks ongi seal müüjad, kes sind sellega aidata oskavad. Aga mina tundsin ennast ebaadekvaatsena, et ise selliste asjade peale tulnud ei ole.

Kuidas saan ma oma pattude registrisse märkimata jätta enda põhjatut negatiivsust, mis minust paistab kiirguvat? Mitte muidugi päris maailmas, vaid internetimaailmas. “Mu peika tädi küsis, et kes on see jube naine, kes aina Delfis oma rasedusest nii negatiivselt kirjutab,” rääkis mulle sõbranna naerdes ja mina jäin hoopistükkis kurvaks. Jälle üks inimene, kes arvab, et ma olen kohutav tulevane ema. Sest ma julgen mõelda halbadele asjadele. Kas on tõesti see “mõtte jõud” siis nii tugev? Ja kui tugevasti ma täpselt mõelda võin, ilma et see last mõjutaks? Eksole need absurdsed mõtted mu peas...

Mitte et ma arvaksin, et inimeste arvamus mind päriselt kuidagi hirmsaks emaks muudaks, pigem on tegemist nende loomulike hirmudega, mis naist raseduse ajal valdavad. Jah, ma ei mõtle õuna süües konstantselt sellest, kuidas ma nüüd kemikaalide pärast kindlasti viie jalaga lapse sünnitan, aga pean tõdema, et pooleks sekundiks käib mul selline mõte peast küll läbi. Ja siis surun ma ta kohe maha. Aga ta tuleb sellegipoolest mõne järgmise õuna ajal tagasi.

Või kui ma ei tunne päeval kõhust tasast mulinat, käib mul hetkeks peast läbi mõte: “APPI, MIS TEMAGA JUHTUNUD ON? KAS TA ON SEAL IKKA ALLES?” Ja ma tean, et ma ei tohiks mõelda halbu asju, aga mis  ma teha saan, kui sellised mõtted ikka teinekord pähe trügivad?

Ükskord ütlesin ma tööl, et mõnikord tekib mul enne ultraheli hirm, et laps ei pruugi seal üldse alleski olla. “Lõpeta KOHESELT sellised mõtted! Need ei ole lapsele head!”, loeti mulle sõnad peale ja mina tundsin ennast ko-hu-ta-va lapsevanemana. Ise pole veel emagi…

Just sellised mõtteid mõlgutan mina siin vahetut enne emadepäeva. Kas ma saan eeldada, et ma mina tohin nüüd seda päeva tähistades lilli oodata? Või olen ma oma liigsete õunasöömiste ja harjutuste vahelejätmise ja negatiivse mõtlemisega selle privileegi veel järgmise aastani kaotanud?

Minu igapäevaheietusi saate lugeda aadressilt http://tahanteada.wordpress.com/, kus halan, rõõmustan ja jutustan tunduvalt rohkem. Eks ikka nii on, kuidas elu käib.