Beebiblogi: kuidas saab mehe sünnitusele kaasa võtta? Ma ju lasen ennast täis!

 (67)
Beebiblogi: kuidas saab mehe sünnitusele kaasa võtta? Ma ju lasen ennast täis!
Foto: Vallo Kruuser

Ma olen nii paljudest kohtadest kuulnud, et mõne naise suurim hirm sünnituse juures ei ole mitte põrguvalu ja privaatosade rebenemine, vaid see, et mees võib pealt näha mõningase kehavedeliku väljumist. Seetõttu ei võeta meest üldse kaasa.

“Ma ikka tahan, et mu mees pärast minuga seksida kah tahaks,” ütles mulle üks sõbranna, kui temaga mehe sünnitusele kaasa tulekut arutasin. “See on ju kõik nii rõve ja kui ta seda pealt näeks, siis ei taha ta mind pärast enam kindlasti näpuotsagagi puudutada!” oli ta veedunud. Naljakal kombel on just see sõbranna oma mehega juba pea 10 aastat koos olnud. Kas siis tõesti ei ole nende aastate jooksul juhtunud koos elades emmal-kummal tulema näiteks kõhugrippi? Ju siis mitte, sest antud sõbranna kinnitas, et tema pole oma mehe ees isegi mitte kõhutuult lasknud, seega tundub talle enda täis kakamine lausa utoopiana, mille vältimisel võiks heaga edasi lükata ka rasedust ja laste saamist.

Naljakas on selliseid probleeme tõsiselt võtta. Käsi südamel, minu elu unistus ei ole ka ennast peika ees täis lasta, aga kui see tõesti juhtuma peaks, siis no… Ma leian, et sünnitus on see üks kord elus, kus inimesel on enda täis laskmise jaoks adekvaatne põhjus olemas.

Kas siis ei ole nii? Kui on nii, et mees peab sellist asja nägema, siis no nähku. Mis ma sinna ikka teha saaksin. Selle üle muretsemine ei muuda seda võimalust olematuks ja minu meelest ei anna see kindlasti ka põhjust meest palatiukse taha jätta, kui mina põrgupiinades meie ühist last ilmale tooma pean. Kui mina pean selle läbi elama, siis oleks vähim, mida tema teha saab, mulle ju selle juures abiks ja toeks olla! Muidugi oleme ka meie sellest rääkinud, et päris jalgevahele ei maksa silmad punnis passida, aga kui juhtub, et kogemata jääb pilk peale… Mis ma siis ikka sinna teha saan. On ainult hea, et ma ise sinna näha ei saa, muidu oleks vist veel jubedam seda üle elada. 

Seotud lood:

Imelik on ka mõelda, et mees pärast sünnituse nägemist enam naisega seksida ei tahaks. Mis kuradi mees sellisel juhul endale võetud on? See pole ju mingisugne mees, vaid üks lihtlabane nõrk eit! Eriti kui mees ka ise last väga ootab ja teda juba näha tahab, siis tuleb lihtsalt leppida asjaoluga, et enne peab ta nägema, kuidas see sama armas lapsuke ennast tema kalli naise suguorganitest välja pressib. Huvitav, kas need mehed keelduvad hiljem ka last sülle võtmast? See oleks ju päris “rõve”, sest mõtle, mille kõigega see laps koos võib olla, eksole!

Ma olen aru saanud, et pärast sünnitust tõmbub kõik ikka kenasti kokku tagasi ja häbememokkade plaksudes keegi sünnitusmajast välja ei astu, seega ei peaks ka selle üle muretsema, et pärast sünnitust mehele nii vastuvõetamatu oled, et sind enam iial näpuotsaga ei puudutata. Ja kui juhtub, et ei puudutata, siis tasub endale vist uus mees otsida…

Minu peika tuleb igatahes minuga kaasa ja kavatseb olla minuga seal terve aja. Ma ei taha ka ju üksinda piinelda ja kannatada ja kogu olukord on ju täiesti poolenesti tema süü kah. Seega loodan ma, et ta õuduste nägemisest ära ei minesta ja saab mind lõpuni patsutada ja masserida, sest muidu võib vist üks sünnitav naine väga vihaseks minna.

Minu igapäevaheietusi saate lugeda aadressilt http://tahanteada.wordpress.com, kus halan, rõõmustan ja jutustan tunduvalt rohkem. Eks ikka nii on, kuidas elu käib.