Siis arvasin, et tegu on vaid ühe inimese kummalise arvamusega. Iga lapsevanem peaks ju teadma, kui kiiresti kasvab laps välja enda titeasjadest ja miks peaks üks täie mõistuse juures olev inimene näiteks oma võrevoodi prügikasti viskama, kui kellelgi teisel seda veel vaja võiks minna. Foorumites seigeldes selgus aga see, et tõepoolest on suurem hulk inimesi, kes leiavad, et teistelt lasteriiete saamine võrdub kerjamisega. Veel hullem on lapsemööbli vastu võtmine — nendes võib ju teise lapse haigusi ja baktereid olla!

Foorumid on tõesti teinekord täis igasugust mõistusevastast juttu, kuid tsiteeriksin siinkohal ühte “Kägu”:

“Mul läheb süda pahaks, kui ma kuulen, kuidas naised enda vastsündinule teiste vanu räbalaid rõõmuga selga panevad. Miks on nende lapsed väärt vaid kaltse? Endale ju ei paneks ka teiste inimeste higiseid ja haisvaid asju selga, aga et kuna imik rääkida ei oska, siis temale nagu võib? Minu meelest võiks selle ihnuse vähemalt lapse sünniks maha matta. Kas on siis tõesti raske saada last niimoodi, et oled seda ikka paar-kolm aastat ette planeerinud ja see tähendab ka ju raha korjamist lapseasjadele? Või saavadki tänapäeval lapsi ainult asotsiaalsed inimesed? Kõige rõvedam on see, et pealtnäha korralikud naised tunnistavad kõva häälega, kuidas käivad kaltsukates teiste mahakantud asjades  sobrama snagu parmud,  või võtavad vastu kolleegi vanu sipukaid. Kas inimesed ei mõtle, et imikud on nakkushaigustele väga vastuvõtlikud?!”

Ma hakkasin kõva häälega naerma. Esiteks, mis sorti kasutatud riideid sellele vaesele naisele pakutud oli? Ma tahaks näha, mismoodi on väike vastsündinu võimeline higistama nii rõveda haisuga, et see isegi pestes välja ei lähe. Me ei räägi ju pohmellis vanamehest, või mis? Kus on üldse kirjas keeld, et sa teiste käest saadud riidehilpe ära pesta ei või, kui need sulle imeläbi määrdununa on toodud. Mitte, et mul väga palju lapseasju varutud oleks, aga siiani ei ole keegi üritanud mulle pähe määrida sipukaid, millele kuivanud seitsme aasta tagune lapseokse. Ja kui keegi seda teeks, siis jääb tõesti üle variant mitte neid vastu võtta.

Imikud kasvavad ju enda riietest nii kiiresti välja, et ma ei põlgaks kuu-paar kasutuses olnud riiet iialgi ära. Kuidas seda veel räbalaks või kaltsuks liigitada, seda ma ei tea. Olgem ausad, kui asi on terve ja korralik, võib ta minu poolest kümme aastat ka vana olla. Mina ei saa aru, miks peaksin ma kulutama oma raha tuttuutele asjadele? Et teistele näidata, et ma saan seda endale lubada? Ja kui mu tuttuued asjad ühel hetkel lapsele väikseks jäävad, siis peaksin ma need muidugi ju kohe ära viskama, mis siin muud. Sest kuidas ma saan oma “bakteritest” kubisevaid riideid teistele heausksetele pähe määrida? See oleks rõve!

Üldse, mis haigusi ja baktereid need riided/mööbel kanda saab? Ma saan aru, et ma ei tassiks endale koju prügikasti kõrvalt uriinist läbi vettinud madratsit — selles võib tõesti peituda üht koma teist, mida enda koju ei sooviks. Aga vaadates väikest vastsündinu body, ei mõtleks ma küll iial, et fuhh, mis lihasööjabakteriga “õnnistatud” väikelaps seda küll enne kandnud on.

Muidugi on naeruväärne ka väide, et kaltsukates käivad ainult “parmud”. Mina käisin second hand poodides ka enne rasedust, endale neid “haisvaid räbalaid” kokku ostmas. Ma usun, et kui laps käes, siis saab mind seal veel rohkem näha. Mina küll ei kavatse väikeste hilpude eest hingehinda maksta ja kui mõni hea inimene mulle neid anda tahab, siis võtan ma need tänulikult vastu. Samuti ei pea ma vajalikuks ära põlata kellegi poolt kasutatud võrevoodit või turvahälli.

Vot olengi selline südametu ja pohhuistlik ema, kes ei viitsi põdeda selle üle, et mida arvavad minu asjadest teised inimesed. Või muretseda utoopiliste “bakterite” üle, mis ennast lasteriietes peidavad.

Mis saksapreilit mõned meie seast mängivad, sellest ma aru ei saa!

Minu igapäevaheietusi saate lugeda aadressilt http://tahanteada.wordpress.com/, kus halan, rõõmustan ja jutustan tunduvalt rohkem. Eks ikka nii on, kuidas elu käib.